Eesti naine jagab soovitusi: lihtsad aspektid, millele kohe suhte alguses tähelepanu pöörates on võimalik tagada toimiv ja terve suhe

 (6)
Eesti naine jagab soovitusi: lihtsad aspektid, millele kohe suhte alguses tähelepanu pöörates on võimalik tagada toimiv ja terve suhe
Foto: Fillipe Gomes/Pexels

Suhtevägivald on valus teema, millest ei saa mööda vaadata. Põhjused, miks inimesed kahjustava suhtega lepivad, on mitmeid, näiteks pere eeskuju, materiaalne heaolu, kartus üksinduse ees ja madal enesehinnang. Iga suhte puhul, olenemata inimese taustast ja läbielatud draamadest, on kuldreegel, mis aitab vältida ohvri ja vägivallatseja rolli: arusaam sellest, et suhe on kahe osapoole vastutus, kus kumbki ei tohiks jääda passiivseks. On mõned olulised ja tegelikult väga lihtsad aspektid, millele kohe suhte alguses tähelepanu pöörates on võimalik tagada toimiv ja terve suhe.

Algus on määrava tähtsusega

Suhte põhireeglid pannakse paika kohe alguses, kui on tutvumise ja kompamise aeg, samuti veel kooselu esimesel aastal. Iga mees ja naine teevad tegelikult (sõnatuid) kokkuleppeid selle osas, mis on nende tulevases peres aktsepteeritud ja mis mitte. Siin on mõlemal poolel võrdselt oluline roll.

Ehkki naised on sageli õppinud olema passiivsem pool, siis tuleb arvestada, et hea suhte nimel tuleb end teisele poolele arusaadavaks teha. Inimesed on erinevad ja mõtetelugemisele ei maksa loota. Kui naine ei ütle mehele, millised on tema ootused suhtele, jääb mehel toetuda vaid trafarentidele (mis meeldib paljudele naistele, millest on eriti teadlikud need, kellel on (olnud) palju naisi), pere eeskujule (mis sageli on puudustega) või omaenda ettekujutustele (palju mees ikka naise ootusi jagab).

Seotud lood:

Suhte algus on ka koht, kus ilmnevad esimesed ohumärgid vägivaldse loomuse kohta. Mõnikord ei ole agressiivsus esialgu suunatud üldse naisele endale, vaid ilmneb mehe suhtlemises teenindajatega, oma lähedastega, aga ka näiteks teiste meestega, kes tema naist/pruuti tema arvates valesti kohtlevad. Ehkki naise jaoks on meelitav, kui mees tema pärast kedagi togima läheb, on elu näidanud, et mehe vägivaldsus pöördub sageli hiljem naise enda vastu.

Ka vaimne vägivald, nii mehe- kui naisepoolne, annab endast märku üsna kohe. Alguses, armumise faasis, vaadatakse sellele lihtsalt läbi sõrmede. Mehe ebastabiilne käitumine (seletamatud ärakadumised, kokkulepetest mitte kinnipidamine) või järsud vihased ütlemised ning naise manipuleeriv või kamandav suhtlusviis ajaga enamasti paremaks ei lähe. On kaks võimalust: teha teisele poolele selgeks, et see käitumine peab lõppema, et suhe saaks jätkuda, või kannatada ära ja kannatada edaspidi veel rohkem. Seejuures peab ka mees arvestama sellega, et kui tal on äge iseloom, võib naise vaimne surve temas vägivalla vallandada. Nii on vastutuse koht oma tulevase elu eest tal juba siis, kui ta esimest korda tunneb, et naise käitumismuster kruvib teda negatiivses mõttes üles. See on koht, kus tuleks kohe end arusaadavaks teha ja öelda ausalt, milliseid tundeid naise selline käitumine mehes vallandab.

Kas mõlemad on valmis probleemidega tegelema?

Ei ole mõtet luua suhet inimesega, kes ei ole valmis suhte nimel pingutama, vaid iga kord probleemi ilmnedes põgeneb ja/või ootab, et probleem läheks lihtsalt mööda. Sellisel juhul ei leiakski ükski naine endale meest, sest kõik mehed tavaliselt nii just teevadki, kas pole?

On tõsi, et mehed tunnevad enamasti vastumeelsust suhteteemade arutamise suhtes ning püüavad seda iga hinna eest vältida. Tundemaailm on enamiku meeste jaoks sama võõras kui suuremale osale naistele automootor: neil puudub sellest rääkimiseks vajalik mõistesüsteem ja sõnavara, tunded on meeste jaoks ebamäärased, ebaratsionaalsed ja raskesti hoomatavad. Lisaks on meestel vajadus leida alati lahendus, mitte niisama rääkida, suhte- ja tundemaailma puhul teavad nad juba aga ette, et nende jaoks täiesti uduses vallas jäävad nad hätta, ja ilmselt kardavad ette äpuolemisetunnet ja läbikukkumist. Nad teavad/eeldavad, et ees on määramatu hulk aega juttu nende jaoks udusel teemal, mille tagajärjeks pole ühtegi lahendust, küll aga ootamatusi, ebameeldivaid emotsioone ja mõttetult kaduma läinud aeg, millega oleks saanud teha midagi kasulikku, lõbusat, toredat.

Mehe jaoks võib olla kergendav, kui naine ütleb, et soovib temaga arutada suhet täpselt pool tundi või 20 minutit. Siis on vähemalt miski — aeg — konkreetne ja piiritletud, see võtab hirmu maha.

Loe veel

Teiseks tasuks testida teise valmidust suhte kohta õppida, seda arendada, käia näiteks suhtekursusel. Ilmselt ei viitsi suurem osa naisi pühendada end automootori tundmaõppimisele või keevituskursustel käimisele, aga kui mees kohe suhte alguses, armumise faasis ütleks, et talle on see väga oluline, ja paluks naist, kas ta oleks nõus nädalas pool tundi automootoriga tegelema, kuna see teeb meest õnnelikuks, siis suure armastuse korral on naine ilmselt valmis ka midagi nii jaburat lubama ja hiljem täitmagi.

Kui ilmneb, et teine pool ei ole valmis suhtest rääkima, suhte kohta õppima, minema suhtekursusele või suhteterapeudi juurde, kuigi üks pool tunneb selleks vajadust, on asi üsna räbal. Tavaliselt sellised suhted, kus üks pool soovib suhtega tegelda, ja teine pool seda järjekindlalt ignoreerib, ei ole õnnelikud ja/või ei püsi kaua. Järeleandmatus võib olla siin suureks abiks. Sellega ei pea leppima, et üks pool suhtega üldse ei tegele. Tuleb kasutada oma veenmis- ja selgitusjõudu ning kui teine pool ennemini vihastub ja ägestub kui järeleandmismärke ilmutab, on targem jalga lasta. Inimene, kes on õppinud oma tunnetest rääkima, ei ole tõenäoliselt ka vägivaldne ei vaimselt ega füüsiliselt.

Ole aus ja võta vastutus!

Suhtes olles on oluline ausus. Suhetes on kohati kõvasti kõverust. Naised on sageli õppinud saavutama oma eesmärke manipuleerides, samuti peetakse mõnikord väga heaks lahenduseks suguõdedega (sõbrannad, õed, ema) oma suhte arutamist. See on mõistetav, sest naisi huvitavad ju suhteteemad palju rohkem kui enda meest. Abi on sellest vaid juhul, kui vestluspartner on elutark ja annab head nõu, enamasti on aga vastupidi: moodustatakse ühisrinne, siunatakse, klatšitakse ja kaeveldakse koos, kuid ühtki lahendust see paraku peale hingekergenduse ei too, vaid suhe kaevub piltlikult öeldes veel rohkem mutta.

Kui mees teeb ükskõik mida, mis naisele ei meeldi — joob, lööb, solvab, lagastab — peab naine võtma vastutuse oma tunnete osas ja jõudma selgusele, kas see on midagi, mille saab ära kannatada nii, et see ennast, suhet ja lapsi ei kahjusta, või on see käitumine kahjustav ja peab lõppema.

Tavaliselt öeldakse, et kui mees on ühe korra löönud, ei jää see viimaseks. Kui kumbki midagi ette ei võta, et seda edaspidi vältida, ongi tõenäoliselt nii. Kuid võib olla ka teine tee: otsida abi ja lahendust ning seda leida. Isegi rusikat tõstvale mehele panniga virutamine on parem kui vaikiv kannatamine. Vägivalla peatamises on igaühel vastutus, sest kes ei kaitse ennast, ei suuda kaitsta ka kedagi teist, näiteks oma lapsi. See laieneb tegelikult kõikjale: naine, kes kodus laseb mehel vägivallatseda, ei suuda ka väljaspool kodu ebaõigluse vastu seista. Samamoodi peab vastutuse võtma mees, kelle kallal tema naine (vaimselt) vägivallatseb. Vaimne vägivald on teema, mis vajaks muidugi eraldi tähelepanu: selle äratundmine ja sellega tegelemine on keerulisem, kuid selle mõjud on samavõrra kahjustavad kui füüsilisel vägivallal.