Ema mure: vanavanemad söödavad me lapsed paksuks ning isegi ei tunnista seda!
Kui lapsed olid u 5-6 aastased, märkasime, et nad on kosuvad rohkem kui selles vanuses lapsed võiksid. Seda kinnitasid ka mõlema kasvatajad. Mu mees oli eriti murelik, sest ka tema oli teismeeas pigem ülekaaluline ning alles ülikoolis kui ta ülihoolitseva ja küpsetava ema toidulaua tagant pääses, sai ta enam-vähem normaalkaalu.
Kui meie lastel hakkas ilmnema sama probleem, vaatasime oma pere toidukorrad ja menüü kriitilise pilguga üle. Olime ühel meelel, et lasteaias käivat last ei saa sundida dieeti pidama, see oleks hullus, ent piirame magusa ning muu kahjuliku tarbimist. Lisaks menüü muutmisele panime mõlemad lapsed ka trenni ning käisime nendega ka ise rohkem väljas liikumas. Loomulikult ei olnud see kõik lihtne. Lapsed lausa kräunusid meil käes, kui me neile selgitasime, et õhtuti kooki ega muud magusat enam ei pakuta. Või et toidu kõrvale limonaadi ei jooda. Pärast kuudepikkust jamamist ning lastega vägikaigast vedamist, saime kõik enam-vähem kontrolli alla.
Uutest toitumisreeglitest rääkisime mõlemad ka oma vanematele, kes alguses nõustunult kaasa noogutasid. Tänavuste jõulude ajal selgus aga, et tegelikult on nad meie juttu ignoreerinud ning lastele sisse söötnud kõike seda, mida nad heaks arvavad.
Päkapikud ja jõuluvana uutest reeglitest ei hoolinud
Kogu lugu algas tegelikult juba mõni päev enne jõululaupäeva minu vanemate pool. Kui kohale jõudsime, siis selgus, et terve detsembri jooksul oli ka seal majas päkapikk käinud ning lastele igasugu šokolaadimaiuseid toonud. Vaatamata meie torisemisele, et ühest piisab, anti kogu kupatus kohe lastele kätte. Nood muidugi kugistasid kohe poole kogusest sisse ning õhtul magama minnes kaebasid kohutava kõhuvalu üle. Püüdsime vanematele seletada, et nad ei annaks lastele korraga nii palju magusat, kuid saime vastuseks, et see on hoopis kõhuviirus. Et nendel olla ka eile paha olnud. Püüdsime siis mehega rahuneda ning arvasime, et ega iga päev ju vanavanemate pool käida ning las see üks päev olla pealegi. Ent uus hommik tõestas, et kõik kestab samaviisi edasi!
Hommikusöögiks vahvleid, jäätist ja limonaadi
Kui ärkasin, siis olid lapsed juba hommikusöögilauas. Ema oli neile valmistanud vahvleid ja JÄÄTIST ning kõrvale aga trimbati LIMONAADI! Tuletasin lastele meelde, et jäätist võib süüa ainult ühe portsu, tõstsin limonaadi kappi tagasi ning hakkasin putru keetma. Seepeale teatas ema, et ega see limonaad nüüd nii kallis ka ei ole ning kokku hoidma seda ei pea. Pangu ma lauale tagasi, lapsed tahavad veel. Selgitasin alguses rahulikult, et ma mitte ei hoia raha kokku, vaid mõtlen laste tervisele, sest suhkrut täis mullijook (eriti hommikul) paneb neil kõhud valutama. Ema käratas vastu, et miks neid asju siis poes müüakse, kui lapsed neid süüa ega juua ei tohi.
Läksime tõeliselt vaidlema. Ühel hetkel tundsin, et mu pühademeeleolu hakkab raugema ning ütlesin mehele, et pakime asjad ning sõidame ära tema vanemate juurde. Isa küll üritas rääkida, et ema ju ei taha halba, aga mina olin haavunud. Esiteks seepärast, et ta üritas jätta muljet, et ma olen kuri ja rumal lapsevanem ning teiseks, et ta nullib meie tööd.
"Hoolitsen selle eest, et lapsed nii nälginud välja ei näeks!"
Meie tuju läks veidi paremaks kui mehe vanemate juurde jõudsime, sest nad olid meie saabumise üle väga rõõmsad. Kohe kaeti laud ning siis selgus, et oma suure rõõmu väljendamiseks olid nad ostnud kaks kooki ning ise küpsetanud ka suure kringli. Loomulikult oli laual oli ka vana tülitekitaja — limonaad. Pärast seda, kui lastele oli kolm klaasitäit sisse joodetud, ütles mu mees: „Paneme selle kappi tagasi!” Kuid ämm ei teinud märkamagi ning hakkas hoopis laste ümber sädistama: „Oi kuulge, teie olete ju mul päris kondikubuks jäänud, kas teile süüa ikka antakse kodus?” ja togis mind küünarnukiga. Mehe kulm tõmbas järjest kortsu ning ta teatas tõsiselt: „Ema, me sööme normaalselt, neil on kõik hästi.” Ämm aga teatas mehele, et ärgu hakaku oma toitumisjutuga jälle peale ja küll tema juba hoolitseb selle eest, et me lapsukesed nii nälginud välja ei näeks. Ja üldse, laps jooksvat kõik ülearuse ju õues maha. Mees urises midagi, aga jäi siis vait. Seda sai ta olla täpselt 15 minutit.
Siis lõikas ämm mõlemast koogist ja kringlist suure viilu ning tõstis lastele ette. Selle peale ütles mu mees päris pahaselt: „Ema, ükski laps ei vaja korraga sellist kogust magusat. Mis sul arus on?” Ja juba hommikul läbi elatud sõnelus kordus taas, seekord mu mehe ja tema ema vahel. Ka mehe ema teatas, et me oleme mingid moodsad tervisehullud jne jne. Pool tundi hiljem leidsin ennast taaskord asju pakkimast ning tund aega hiljem meie oma kodust. Nii veetsimegi esimese jõululaupäeva kodus. Vahelduseks oli isegi tore.
Ent nüüd on juba aga märts ning suhtlus vanematega on jäänud jahedamaks ja harvemaks. Kõik saavad aru, et tavaline suhtlus see ei ole, aga ära leppida ei osata. Suvi ei ole enam kaugel ning muretsen väga, et kuhu lapsed seekord vaheajaks lähevad. Mees arvas, et lapsed juba nii suured, et võivadki üksi kodus olla. Mulle küll meeldiks, et nad veedaks aega vanavanematega, kuid samas ei meeldi mulle mitte üks raas teadmine, et neid isegi ei huvita me laste tervis ning normaalne toitumine.
Mida küll teha, et neid aru saama panna, et tänapäeval poes pakutu ei ole enam see, mis nõuka ajal, ning peab vaatama, mida lapsele sisse söödad?
