Ükski ema ei tohiks seda kunagi öelda, kuid ma ei saa sinna parata — mu laps ei ole mulle kunagi meeldinud.

Olin alati unistanud tütrest. Aastaid tagasi maalisin omale silme ette pildi, milline mu tütar olema saab — elurõõmus, särtsakas, nutikas, hea suhtleja ja enesekindel. Samasugune ettekujutlus oli mul ka raseduse ajal.

Kuid sain hoopis midagi muud. Mu tütar Sofia oli sündides nõrk ja kondine. Ta ei osanud hästi rinda imeda ning nuttis pidevalt, kuni oksendas. Suuremaks kasvades muutus tema käitumine järjest imelikumaks.  Ta  ehmus iga heli peale, nuttis endiselt palju,  teiste lastega mängida ei tahtnud ega osanud, üksi jääda ei julgenud, lisaks oli ta tihti haige. Elu tundus talle tõesti raske.

Nagu arvata võite, tundsin ma juba siis jubedaid süümepiinu, et mu oma laps mulle ei meeldinud. Aga ma ei saanud midagi parata, olin lihtsat nii kohutavalt pettunud. Mu laps ei sarnanenud isegi mitte natukene sellele imearmsale tüdrukutirtsule, keda olin ette kujutanud ja lootnud. Ei välimuselt ega iseloomult. Meie suhe ei meenutanud mitte kuidagi seda ema-tütre piiritut armastust ja usaldust, mida näidatakse igas filmis ja kirjutatakse igas raamatus. Ja mida kogesid kõik mu tuttavad pered!

Ema-tütre side puudub

Kui Sofia oli 1,5aastane, käisime temaga psühholoogi juures. Esialgu kahtlustasid nii abikaasa, sõbrannad kui psühholoog mul ränka sünnitusjärgset depressiooni, tõenäoliselt ma selle all ka kannatasin. Kasuks see mu suhtele tütrega igatahes ei tulnud... Aga ka psühholoog tunnistas, et mu laps ei ole päris normaalne, tal on midagi viga. Ta kahtlustas autismi. Kuid hiljem lasteaias selgus, et tegelikult on tal mõistus täiesti korras, kasvatajad ja arstid arvasid, et lihtsalt iseloom on natuke eriline ja sotsiaalsetes oskustes teistest maha jäänud.

Nüüd, kui tüdruk on kuuene, ei ole tema iseloom oluliselt muutunud. Ta on endiselt väga tundlik ja õrn, nutab iga asja peale, hüsteeritseb, sõpru ei leia, kirjutada-lugeda väga hästi ei oska ega taha, suures seltskonnas muutub agressiivseks ja vihaseks — ühesõnaga on minu täielik vastand.Kui mina püüan igas olukorras midagi positiivset leida, suudab tema näha maailma vaid läbi mustade prillide.

Teise tütrega probleeme pole

Erinevalt minust jumaldab mu abikaasa Sofiat. Neil on see imeline side olemas, millest mina unistanud olen. Nad naeravad koos, mees suudab teda rahustada, kui Sofia nutab, neil on omad mängud ja täiesti oma maailm. Muidugi ma olen armukade.

Arvasin, et mul lihtsalt puudub emainstinkt ja ma ei sobi lapsevanemaks. Kuid siis sündis mu teine tütar ning alles siis sain aru, millest raamatud ja filmid räägivad. Selline armastuse, helluse ja õrnuse laine käis minust üle, et ma olin peaaegu lämbumas. Mu teine tütar on täpselt see, millest olin alati unistanud — rõõmus, rahulik, hea suhtleja, ilus, tugev ja lihtsalt imeline. Sõprade leidmine ei ole talle kunagi probleemiks olnud, rääkima õppis juba varakult ning me naudime koos olemist ja kallistamist. Mu süda on õnnest lõhkemas, kui ta mulle oma väikesed käekesed ümber paneb ning põsele musi annab.

Miks ma ei tunne sama oma esimese tütre vastu?

Mulle tundub et kõik, mida Sandra teeb, on ilus, õige ja hea, kuid Sofia veidrused muutuvad iga päevaga üha väljakannatamatumaks.

Kui Sofia sai neljaseks, ütles mulle üks tuttav lõpuks: „Sa oled selle tüdruku ema ning pead talle toeks olema! Sa oled ta ema, inimene, kes peaks olema talle kõige lähem, ta peaks alati saama sinu peale loota. Miks sa ta vastu nii kuri oled?”

Tal oli õigus ja on siiani. Ma tõesti olen olnud oma lapse vastu põhjendamatult kuri, vihastanud pisiasjade peale, pettunud, kui ta ei suuda lasteaias luuletust lugeda või puslet kokku panna, poolt toitu taldrikust maha ajamata süüa, end ise riidesse panna jne. Tunnistan — need asjad ajavad mind närvi!

Pean oma ootusi vähendama

Sõbranna juhatas mu järgmise psühholoogi juurde. Tema palus mul esmalt kirja panna oma ootused Sofia suhtes, et ma suudaksin ise mõista, kas need on realistlikud või täiesti ulmelised. Sain aru, et kuni ma loodan, et temast saab kunagi keegi teine, pean rängalt pettuma.

Tahan, et ta oleks sotsiaalsem ja lahedam, saaks teiste lastega paremini läbi ja suhtleks minuga sujuvamalt ning oleks rõõmsam ega näeks maailma läbi mustade prillide. Ja psühholoog pani mind mõistma, et ma peaksin pigem nägema Sofia neid omadusi, mis tal olemas on, kui et rõhutama seda, mis tal minu arvates puudu jääb. Mu ootused on lihtsalt liiga kõrged ning ma peaksin kõigepealt iseennast maa peale tagasi tooma.

Idee on ilus, kuid isegi pärast pooleaastast teraapiat tunnen ma, et mu laps ei ole endiselt mulle vastuvõetav. Armastusest on siinkohal palju rääkida. Ma talun ta ära ja üritan talle pakkuda parima võimaliku lapsepõlve, aga ma olen aus nii enda kui tema kui oma abikaasa suhtes — sellise inimesega ma vabatahtlikult ei suhtleks, kui mul valikuvõimalus oleks.

Kuid lugedes Naisteka ja Perekooli foorumeid, tundub mulle, et ma ei ole ainus, kellel oma lapsega vaimne klapp puudub. Selliseid lugusid, kus kurdetakse emainstinkti puudumise üle, on palju. Avalikkuse ette loomulikult keegi tulla ei julge, ka mina kirjutan igaks juhuks anonüümselt ja muudetud nimedega.

Teie, kes te seda kirja loete, mõistate mind ilmselt hukka. Ma ise mõistan samuti end hukka ja tunnen kohutavaid süümepiinu, mul on lapsest kahju ja ma annan endast parima, et seda olukorda muuta. Käin endiselt psühholoogi juures ja suhtlen pereterapeudiga, loen lapsekasvatamisega seotud raamatuid ning üritan käituda nii, et Sofia kannataks võimalikult vähe. Üritan võtta seda kui õppetundi ning valin mõtte, et Sofia on mulle saadetud tolerantsust, kannatlikkust ja empaatiat õpetama.

Allikas: Redbook