Ema: tahaksin suvel puhata mehe ja lasteta, aga mees ei luba!

Mul on suvel kaks nädalat puhkust ette nähtud ja mõtlesin, et tahaksin nüüd lõpuks ometi ka ise natukene lõõgastuda. Tegin mehele ettepaneku, et ühe nädala mu puhkusest veedame koos lastega maal vanavanemate juures, teise nädala aga tahaksin veeta reisil. Sellest tuli nii suur peretüli, mille sarnast pole meie peres varem nähtud.

Mind nimetati rongaemaks, kes oma lastest ei hooli, peaaegu oleks lennanud üle mehe huulte ka sõna "lits", kuid napilt sai ta sõnasabast kinni ja vabandas. Tema ärrituse põhjus on see, et ta ei ole kunagi varem lastega tervet nädalat koos olnud ning pelgab, et ei saa hakkama. Lapsed on meil 4 ja 5 aastat vanad, täitsa asjalikud poisid juba mõlemad, mis vaev ja häda tal nendega tegutseda oleks, ma ei mõista.

Eriti ebaõiglaseks teeb tema süüdistused ja solvangud minu jaoks see, et mees ise käib kolm-neli korda aastas välismaal, küll sõpradega suusatamas ja klassikaaslastega purjetamas. Tema meelest on täitsa normaalne, et isa käib tööl, teenib raha, puhkab ja kui aega jääb, siis möödaminnes tegeleb korra laste ja naisega ka. Ma ei ole esimese poja sünnist saati tervet nädalat enda jaoks lubada saanud. Olen küll käinud lastega reisimas koos sõbrannadega, kuid üksi ja täiskasvanute seltskonnaga mitte.

Tunnen, et hakkan juba vaikselt hulluks minema, vajan natuke teistsugust õhkkonda ja vabamat olemist ja olen seda ka mehele selgitanud, kuid ta ei mõista. Kuidas saab naine terveks nädalaks pere juurest ära minna? Lapsed hüljata, üksi jätta, hooletusse visata? Unustades sealjuures, et tema on nende laste isa ja jätan nad ju tema hoolde.

Kas emal ei olegi siis õigust puhkusele? Kas ema ei või end tuulutada, natuke lõõgastuda, vabaks lasta? Kas ema, kes jätab nii suured lapsed nädalaks isaga, on tõesti rongaema? Mida teie arvate?