Laps on nelja-aastane ning selle üsna pika perioodi jooksul, mil ta on siin ilmas olemas olnud, on vanaema ehk minu ema teda näinud viis korda, korraga maksimaalselt neli tundi. Vanaema on teda täpselt kaks korda kolm tundi hoidnud ja kolm korda meil tähtpäevadel külas käinud. Ta ei helista, ei tunne huvi, aga lapselt nõuab ei-tea-mida!

Lapsel seostuvad vanaemaga ainult negatiivsed mälestused, sest ema on karm ja tige ning põhiliselt õiendab lapsega ega luba tal midagi teha. Toon mõned näited.

Kui lapsel tulid pisarad silma, sest pidime temast paariks tunniks eemale minema, siis selle asemel, et last lohutada ja eemalolekut kergemaks teha, käratas vanaema vihaselt: “Mida sa virised, sa jääd vanaemaga siia ja kõik!” Seejärel saatis ta südamest nutva lapse teise tuppa ning läks ise kööki kartuleid koorima. Selge see, et minu kauaoodatud teatrikülastusest sai meeldiva kogemuse asemel hoopis elu suurim mure! Tagasi tulles kuulsime, kui halvasti kasvatatud laps meil on, sest ta ainult vingus ja virises terve aja ning määris oma pisarate tõttu tatise ninaga uhke diivani ära. Temaga ei saagi normaalselt koos olla, arvas mu ema, sest tegu olevat tüütu ja ärahellitatud jõmpsikaga!

Kui talle teise võimaluse andsime (mida kahetsen elu lõpuni), kordus sama — laps nuttis südantlõhestavalt, vanaema käratas vihaselt lapse vait ja lubas vitsa tuua, kui too vait ei jää! Ja kujutage ette — ta oligi last löönud, kuna pisike õnnetukene ei lõpetanud nutmist.

Pärast seda käis ema meil veel paar korda külas ning iga kord õiendas lapsega, seadis meie kasvatusmeetodid kahtluse alla, nimetas last ärahellitatuks ja arvas, et peaksime last ikka rohkem talle hoida tooma, et “talle elu õpetada!” Saatsin ta minema, andsin Jesper Juuli raamatu kaasa ning palusin tagasi tulla siis, kui raamat läbi loetud.

Viimasel külaskäigul jõi ema ära pool pudelit veini ning siis avanesid ta keelepaelad. Tema on solvunud, et laps teda ei armasta ja meie teda lapsest eemal hoiame. Omast arust on ta kõik teinud, et olla hea vanaema, aga me ei anna talle isegi võimalust ning ässitame lapse tema vastu üles! Minu selgitused talle muidugi ei lugenud, sest tema teab, kuidas lapsi kasvatatakse ja teda pole vaja mingite mõttetute raamatutega alandada. Pealegi on vaja lapsel õppida kuulekust ja austust teiste inimeste, eriti oma lähedaste vastu! Vanaemasid peab austama ja armastama, nii on ja nii jääb! Ja üldsegi — kus see laps praegu on? Miks ta ei istu vanaema süles, vaid mängib omaette teises toas? Miks ta ei tulnud avasüli vanaemat tervitama, vaid hoopis nutma hakkas? Ema oli nii solvunud ja teatas, et tema on mind küll paremini kasvatanud. Ta pole seda ära teeninud, et teda nüüd nii halvasti koheldakse! Ja miks mehe ema eelisseisus on? Miks me alati tema juurde läheme ja lapse talle hoida viime? Mille poolest tema parem on?

Aga ema, kus sa siis olid, kui ma kahekuuse gaasivaludes röökiva beebiga kodus olin ja su abi palusin? Oleks sa korragi mu abipalvele vastanud või ise oma abi pakkunud…sa ju tead, kui piinarikkad ja vaevalised on noore ema jaoks beebi esimesed elukuud. Aga sul on pidevalt kiire ja oled alati tööl ning puhkuse ajal tahad puhata. Mida sa ise oled teinud, et lapsega sidet luua? Õiendamine, pahandamine ja LÖÖMINE! ei silluta just teed helgele tulevikule ja armastavale suhtele! Mehe ema on alati olemas ja mind aidanud, ta armastab last ja tunneb tema vastu huvi, tahab temaga koos olla. Laps rõõmustab teda nähes ja küsib ikka ja jälle, millal uuesti vana juurde saab. Vanal ei ole kiire, kuigi ta käib samuti täiskohaga tööl. Vana tuleb hea meelega lapse juurde.

Selleks, et lapsega tekiks lähedus, peab täiskasvanu vaeva nägema. Ükski laps ei hakka oma vanaema või ükskõik keda armastama lihtsalt niisama, selleks on vaja pidevat ja järjekindlat tööd — kohalolekut, lapsehoidmist, mängimist, lapse ARMASTAMIST, kasvõi skaibikõnesid või telefonivestlusi. Laps ei taha olla koos inimesega, keda ta näeb vaid kord-paar aastas, kes on tema jaoks võhivõõras ja põhiliselt karjub ta peale. Sa ise ka ei tahaks sellise inimesega koos olla.