„Eee-mmm-eee, millal sa mul juukseid värvida saad?” läheneb mulle Messengeris samal ajal mu oma täiskasvanud tütar. „Ma ei tea, mul pole praegu tõesti aega,” vastan ja ta jääb rahule — okei, ma värvin siis ise. Ei mingeid süüdistusi, hädaldamist. Ma olen kahe naissuhte keskpunkt: ühele tütar ja teisele ema, tütrena ei oska ma üleüldse toimida, samas emana, arvan, et toimin täiesti eeskujulikult. Milles asi, olen mõelnud. Kuidas üks suhe toimib ja teine mitte?
Mina ja minu ema
Mul pole oma emaga kunagi eriliselt lähedast suhet olnud. Ma ei mäleta, et ma oleksin tal süles istunud või et ta oleks mulle pai teinud. Ta õmbles mulle küll ilusaid kleite ja tema juhatusel sain tuttavaks mitmete põnevate raamatutega, aga sellist musi-kalli-pai-pai suhet mul emaga ei olnud. Mu ema oli minu lapsepõlves selline kogu aeg minust veidi eemalseisev kuju. Ma ei saanud tema käest naise seksuaalsuse või tervisega seonduvaid nõuandeid, lugesin neid toonastest raamatutest (nagu „Avameelselt abielust”, „Tütarlapsest sirgub naine” jms), Nõukogude (ja hiljem Eesti) Naise ja ka Nooruse terviserubriikidest, lugejakirjadest ja sõbrannadelt. Paljut tuletasin ka ise.
Me ei rääkinud mitte kunagi südamest südamesse, ta polnudki nagu mu ema, vaid inglise keele õpetaja (ta tegelikult oligi ameti poolest inglise keele õpetaja): makk käima, räägime suvalisi asju, kodutööd tehtud, tubli, istu, viis, mis, ei teinud testi ära, no proovi siis rohkem õppida … Mu suhtlus emaga oli lapsest peale nagu aruandekoosolek.
Kasvasin suureks ilma ema sisulise kohalolu ja juhatuseta. Läksin pärast keskkooli lõppu kohe ülikooli, ei läinud kaua aega, kui abiellusin ja sain ise emaks. Aruandekoosolekud emaga jäid küll harvemaks, aga jätkusid samas vaimus alati, kui helistasime või kohtusime. Kuniks ma sain 45-aastaseks ja ma mõtlesin, et mulle nüüd aitab sellisest emast.
Mina ja minu tütar
Tütar oli mulle teine laps ja ta sündis, kui ma olin 22-aastane. Nüüdseks on ta ise 22-aastane. Tema kasvamine oli kuidagi muuseas. Ta on suurena mulle ette heitnud, kuidas ma küll mingeid asju ei märganud ega tähele pannud, aga ma olengi pisut hajevil pidevalt. Ise ta mainib, et mingil ajal tundis ta, et ta venda eelistati talle. Polnud harvad korrad, kus teismeline tütar pani mulle südametäiega lauale: „Sa armastad teda rohkem kui mind!” See oli osaliselt tõsi — esimese lapsega on eriline side, sest tänu talle saigi minust üldse ema. Ma ei osanud seda muuta. Samas on hiljem elus asjad pöördunud, mu esiklaps sai varakult iseseisvaks ja nüüd on pigem tütar see, kes mind mu elumerelainetes uppumast hoiab. Meil on temaga väga soe ja hea suhe. Kindlasti on oma osa siin selles, et mul omal polnud sisuliselt mingit ema, nii et ma võtsin omale pähe, et mina oma tütart suurtes teemades üksi ei jäta — eriti, mis puudutab südameasju ja elu tähtsaid valikuid.