Emade ja tütarde vahelised suhted ei ole alati kergete killast! Eestlanna räägib enda mõtlemapaneva loo

„Sa oled mu täiesti ära unustanud!” süüdistab mu ema, kui mulle jälle helistab, „üldse ei helista mulle enam.” Jah, tõsi see on. Ei helista jah, sest ma ei taha oma emaga suhelda. Tegelikult tahan ma ta üleüldse ära unustada.

„Eee-mmm-eee, millal sa mul juukseid värvida saad?” läheneb mulle Messengeris samal ajal mu oma täiskasvanud tütar. „Ma ei tea, mul pole praegu tõesti aega,” vastan ja ta jääb rahule — okei, ma värvin siis ise. Ei mingeid süüdistusi, hädaldamist. Ma olen kahe naissuhte keskpunkt: ühele tütar ja teisele ema, tütrena ei oska ma üleüldse toimida, samas emana, arvan, et toimin täiesti eeskujulikult. Milles asi, olen mõelnud. Kuidas üks suhe toimib ja teine mitte?

Mina ja minu ema

Mul pole oma emaga kunagi eriliselt lähedast suhet olnud. Ma ei mäleta, et ma oleksin tal süles istunud või et ta oleks mulle pai teinud. Ta õmbles mulle küll ilusaid kleite ja tema juhatusel sain tuttavaks mitmete põnevate raamatutega, aga sellist musi-kalli-pai-pai suhet mul emaga ei olnud. Mu ema oli minu lapsepõlves selline kogu aeg minust veidi eemalseisev kuju. Ma ei saanud tema käest naise seksuaalsuse või tervisega seonduvaid nõuandeid, lugesin neid toonastest raamatutest (nagu „Avameelselt abielust”, „Tütarlapsest sirgub naine” jms), Nõukogude (ja hiljem Eesti) Naise ja ka Nooruse terviserubriikidest, lugejakirjadest ja sõbrannadelt. Paljut tuletasin ka ise.

Me ei rääkinud mitte kunagi südamest südamesse, ta polnudki nagu mu ema, vaid inglise keele õpetaja (ta tegelikult oligi ameti poolest inglise keele õpetaja): makk käima, räägime suvalisi asju, kodutööd tehtud, tubli, istu, viis, mis, ei teinud testi ära, no proovi siis rohkem õppida … Mu suhtlus emaga oli lapsest peale nagu aruandekoosolek.

Kasvasin suureks ilma ema sisulise kohalolu ja juhatuseta. Läksin pärast keskkooli lõppu kohe ülikooli, ei läinud kaua aega, kui abiellusin ja sain ise emaks. Aruandekoosolekud emaga jäid küll harvemaks, aga jätkusid samas vaimus alati, kui helistasime või kohtusime. Kuniks ma sain 45-aastaseks ja ma mõtlesin, et mulle nüüd aitab sellisest emast.

Mina ja minu tütar

Tütar oli mulle teine laps ja ta sündis, kui ma olin 22-aastane. Nüüdseks on ta ise 22-aastane. Tema kasvamine oli kuidagi muuseas. Ta on suurena mulle ette heitnud, kuidas ma küll mingeid asju ei märganud ega tähele pannud, aga ma olengi pisut hajevil pidevalt. Ise ta mainib, et mingil ajal tundis ta, et ta venda eelistati talle. Polnud harvad korrad, kus teismeline tütar pani mulle südametäiega lauale: „Sa armastad teda rohkem kui mind!” See oli osaliselt tõsi — esimese lapsega on eriline side, sest tänu talle saigi minust üldse ema. Ma ei osanud seda muuta. Samas on hiljem elus asjad pöördunud, mu esiklaps sai varakult iseseisvaks ja nüüd on pigem tütar see, kes mind mu elumerelainetes uppumast hoiab. Meil on temaga väga soe ja hea suhe. Kindlasti on oma osa siin selles, et mul omal polnud sisuliselt mingit ema, nii et ma võtsin omale pähe, et mina oma tütart suurtes teemades üksi ei jäta — eriti, mis puudutab südameasju ja elu tähtsaid valikuid.

Suhete muutus

Mu tütar mainib, et tema sõbrannad, sõbrad ja tuttavad kadestavad meie suhet: „Issand, sa saad oma emaga nii hästi läbi!”. See pole aga alati nii olnud. Mu laps oli üsna raju teismeline (täpselt nagu ma ise). Hommikul ta armastas mind ja õhtul vihkas ja sama oli minugagi. Mingil hetkel mõtlesin, et kurat, mis tütre ma omale saanud olen! Kuid oma tütre näol sain ma endale tegelikult iseenda, täpse koopia lausa. Ma panin ise teismelisena oma ema-isa kannatuse proovile, aga kui päris aus olla, siis minu arust polnud seal midagi sellist, mis oleks kuidagigi piire ületanud. Tahtsin teha keemilisi lokke — ei lubatud, aga tegin ikka. Tahtsin kõrva auke — ei lubatud, kuid sain ka need. Käisin poistega üksteise alla kohtamas ja olin öösiti kodust ära — loomulikult ei lubatud, aga käisin ikka. Normaalne teismelise elu ju. Mu ema reageeris samas täiesti üle: „Kas sa, lits, üldse kujutad ette, mida meist arvatakse, kui sa niimoodi käitud!?” Mina: „???? Lits?” Mul polnud sel ajal nabapluusigi… Süütuse kaotasin ka alles ülikoolis. Mu emale oli samas väga tähtis, mida teised meie perest arvavad, elasime väikses linnas, mis oli Tallinnaga võrreldes nagu küla. Samas läksid ema öeldud sõnad hinge ja iga kord, kui ma hiljem nende peale mõtlesin, siis kihvatas sees ja süda läks pahaks.

Mu tütar tegi teismelisena samu asju nagu mina. Ja ma mõtlesin kõige selle juures tegelikult hoopis midagi muud — ma ei tohi talle teha nii, nagu minu ema mulle tegi. Mingu või üle piiri, tehku või mõni päris lollus, aga mu tütar ei kuule minult kunagi nii solvavaid sõnu. Tütar meenutab, et ma lasin tal teinekord valusalt kukkuda, see oli mul vahel lausa meelega niimoodi plaanitud, sest mida muud moodi inimeseks üldse kasvada, mõtlesin.

Ma ei tahtnud mitte kunagi aga muutuda oma emaks. Ma isegi panin plikale ette, et ta ütleb mulle kohe, kui ta tajub, et ma räägin või tegutsen nagu ta vanaema, sest geenidel on ikka uskumatu jõud.

Mu laps meenutab: „Olenemata minu valikutest on mu ema mind alati toetanud, isegi kui talle minu ideed ei meeldi, üritab ta neist ikkagi aru saada. Me oleme üksteise ideedele avatud, mis omakorda on aidanud minul ja mu emal olla üksteisega väga aus.” See on tõsi — oma valusate kukkumiste järel on meil olnud temaga südamest südamesse vestlused, kus ma tasahilju (ma arvan, et tema ka) hakkasin taipama, et mu vastas on suureks kasvav naine, mitte enam tütar.

Ma jõudsin 45. eluaastaks punkti, kus mul oli ideaalne suhe oma täiskasvanud tütrega ja täiesti (ja mitte üllatuslikult) olematu suhe oma emaga. Olin kolmnurga tipp ja ma tundsin, et ma kärisen igast otsast just ema suunal. Loomulikult oli mu suhe lapsega olulisem kui mu suhe emaga, aga kuna ema on ema, siis ma pidin midagi tegema, et elu normaliseeruks.

Üllataval kombel sain inspiratsiooni just oma lapsest. Plika on huvitav vastand mulle — ta on väga kalkuleeriv, samas mina olen rohkem emotsioonide ajel tegutsev inimene. Me tasakaalustame tema sõnul üksteist — rahustame üksteist vajalikel hetkedel maha või anname üksteisele hoogu juurde. „Ema on eluarmastaja ja seda ma tema puhul imetlen. Mu emal pole minu elu üle kontrolli ja ma tunnen, et see on aidanud meie suhtele kõvasti kaasa. Oma lapse mullis hoidmisega ei lase sa tal areneda. Ma olen saanud väga valusaid õppetunde erinevate valede valikute näol, aga ma tunnen, et kui mu ema või isa poleks lasknud mul neid teha, siis ma poleks see inimene, kes ma olen praegu. Mu ema on lasknud mul valusalt kukkuda ja selle eest ma olen tänulik,” selgitab mu tütar.

Ja ma jäin mõtlema. Miks ma ei lase oma ema lahti? Ma olen ju oma lapse ammu lahti lasknud. Mõlemad, kusjuures. Miks ma lasen oma ema sõnadel endale niimoodi korda minna? Mida ma ootan? Mul ema on selline ema olnud viimased 45 aastat, mil ma tema tütar olen olnud — ta pole muutunud soojemaks, arusaajamaks, ta on kogu aeg üks ja seesama olematu ema, ja ometi lasen ma teha tal omale haiget. Kuidas saab nii olla, et kui mu laps helistab, siis võtan ma meeleldi toru, aga kui ema, siis lükkan telefoni kinni? Mis mul viga on?

Ta on siiski naine ja seda eelkõige

Me oleme oma laste ja emadega tegelikult seotud. Võta seda kui hingetasandi kokkulepet, nii on lihtsalt. Samas ma usun, et hingetasandi kokkulepe on sama nagu iga teine kokkulepe — selle saab tagasi võtta, seda saab muuta. Ja asja saab laiemalt vaadata. Me oleme ju naised ning naistena on meil ühine lainepikkus olemas, ma pean selle vaid üles leidma. Üks põhjus, miks ma arvan, et mu suhe täiskasvanud tütrega nii hea on, seisneb selles, et ma võtangi teda rohkem kui naist. Me jagame ühesugust kõhutunnet — tema helistab mulle, kui tajub, et ma vajan tuge, samamoodi saan mina aru, kui tal on mind vaja. Oma emaga ei tööta mul aga ükski kõhutunne, sest ma, rumal, olen teda kogu aeg võtnud kui oma ema, aga mitte kui teist naist oma kõrval.

Mõtlesingi, et muudan südames oma kokkulepet emaga ja püüan läheneda talle kui naisele. Mõeldud-tehtud, aga kuidas?

Helistab ema ja hääletoonist on juba aru saada, et kohe läheb manitsemiseks. Jõudsin kiirelt mõelda: „Ta pole sinu ema, vaid lähedalt tuttav naine. Millest naised räägivad?”

- „Tere, ema! Kuule, mäletad, sa rääkisid, et sul on sünnipäevale minek ja tahtsid uut kleiti?”
- „Jaa, ma sain selle, aga tead, kui kallis see oli!”
- „Kust sa selle ostsid? Kas see meeldis sulle? Mis värvi see on?”

Ja ema oligi naine. Ta rääkis mulle pikalt kleidi lõikest, sellest, kuidas see seljas istub, ja unustas mind terve kõne jooksul manitseda või muud moodi „juhendada”. Tundub lihtne, aga nõuab harjutamist. Järgmine kord viin jutu meestele.