Emadus — hirm ja arm
„Minu ema ei vaevunud hommikul üles tõusma, et mind kooli saata,” meenutab Mall (67) kibedalt. „Ise tõusin, tegin omale võileiva, läksin bussi peale…”
„Minu ema ei tahtnud mind,” tunnistab Aime (68). „Sõjaaeg, viletsus ja nälg, ma saan temast mõistusega aru. Ega mind millestki ilma jäetud — mida oli, seda jagus ka mulle. Aga ema armastust ma tunda pole saanud, seda polnud kuskilt võtta. Niisugune asi jätab hinge jälje.”
Keegi on öelnud, et lapsepõlv on viga, mida annab kogu elu parandada. Kui olin noor, tundus see sentents kunstlik ja kistud, nüüd paistab aga üha rohkem tõe moodi. Ausalt öeldes on hämmastav, kui jonnakalt me kanname kaasas lapsepõlvekurbust ja -kibedust — endale seda tunnistamata. Okast pole hingest sugugi sama lihtne välja tõmmata kui pindu küüne alt, tuleb välja. Ja mis salata — kõige rohkem okkaid istutavad lastesse vanemad. Eriti emad, kibe tõde.
Vastutus — õnnis ja õudne
Ma ei tea, mismoodi oleks minu elu läinud siis, kui ma poleks lapsi sünnitanud. Missugune ma täna oleksin?
Kindlasti mitte seesama kes praegu. Tõenäoliselt poleks ma saanudki teada, kui vapper ja visa ma olla võin, nagu sedagi, kui palju mahub minusse õudust ja hirmu.
Sest laps teeb naise ühtaegu nii põrgulikult tugevaks kui päästmatult nõrgaks. Laps on sõna otseses mõttes veri su verest ja süda sinu südamest, nagu ütles Neitsi Maarja oma ristil rippuvale pojale. Mis sünnib su lapsele, see sünnib ka sulle. Kuni elupäevade lõpuni on sind korraga mitu — mitte iialgi enam ei õnnestu teha midagi ainult iseendale ja mitte midagi ei tehta ainult sulle. Saatusel on lisavõimalus sind nii õnnistada kui maha murda.
Ja ole sa loomu poolest nii julge kui tahes, koos lapsega sünnib hirm, mis ei jäta sind enam kunagi ja millel on tuhat nägu. Elu antakse alati elu vastu, selles tehingus ei saa tingida ega valerahaga maksta. Kas ma suudan temast piisavalt hoolida? Äkki ma armastan teda liiga vähe? Või liiga palju? Mis temast saab, äkki läheb laiale teele, äkki tuleb temast halb inimene?
Üks kolleeg rääkis, et tema tädi oli vastsündinud tütart vaadates öelnud: „Sellest saab väga kuri inimene, mina sihukest ei kasvata!” ja jätnudki tite sünnitusmajja. Sugulane võttis lapse omale ja kasvatas üles — ning mis sa kostad, tollest saigi püsti õelus, rist ja viletsus kõigile kuni elupäevade lõpuni. Palju oli süüdistamist tädi suunas, et mis ema see on, kes jätab oma lapse teistele kaela peale. Aga katsuge ennast tädi nahka panna — näha nagu kinolinal oma lapse eluteed algusest otsani, kas ei nõua see üliinimlikku mehisust? Kui paljud meist on valmis teadma, et sünnitasid pesuehtsa saatana? Ka mõrtsukatel, röövlitel, terroristidel ja muudel kurja kummardajatel on ju emad, ei ole keegi neist inkubaatoris ilmale tulnud. Kas võisid Adolf Hitleri või Jossif Vissarionovitši — kui võtta kõigepealt meenuvad — sünnitanud naised kõige hullemaski unenäos aimata, kuidas nende ihuvili end inimkonna ajalukku jäädvustab?
Nii et mina oskan tollele tädile ainult kaasa tunda. Mul puuduvad andmed, kas ta söandas veel mõne lapse sünnitada, aga mina ei oleks seda julgenud. Issand ise teab, miks mõnikord antakse silmale näha asju, mis panevad südame seisma.
Olla elus — siin on õudset riski
Kummalisel kombel on minu sugulaste ja tuttavate seas väga vähe neid naisi, kel oleksid emaga suurepärased suhted. Niisugused, millest luuakse laule ja tehakse armastust, usaldust ja üksteisemõistmist ääreni täis filme. Me ei mäleta lapsepõlvest tunnet, et oleme kõige tähtsamad ja tingimusteta armastatud — mida tänapäeva psühholoogiaõpikud väidavad olevat õnneliku ja terve isiksuse vundamendiks.
Võib-olla on põhjus selles, et minu põlvkonna emade (nüüdseks 75-90-aastased) emadel olid läbida eriti rängad ringid: nad pidid tulema toime nii oma isikliku elu, lastekarja, talutööde kui ka suurte ühiskondlike vapustuste, riigikorra muutumise ja ilmasõjaga. Kui palju üks naine suudab? Ja kui vägev peab olema tüdruk, kellest sai teismeeas ema kuuele nooremale õele-vennale, sest päris ema suri ja isa oli Venemaal vangilaagris? Kust võtta emaarmastust, millest ise oled ilma jäänud?
Ilma armastuseta ei kasva midagi, nii et armastus peab olema. Ja kindlasti on seda kõigis meie emades ja peredes ka olnud, ainult et see pole tihtipeale välja paistnud. Sest muret, valu ja vaeva on olnud rohkem.
Asi võib olla ka nii-öelda rahvuslikus omapäras. Eesti inimene ei kipu häid tundeid ja rõõmsaid emotsioone eriti keele peal kandma, välja ütlema. Mina küll ei mäleta, et minu ema ja isa oleks teineteisele ilusaid sõnu öelnud, armastusest rääkinud — õrnutsemine pole siinmail kombeks. Eks lapsigi patsutati ja paitati seni, kuni nad veel sülle mahtusid, hiljem oli see juba kohatu. Aga laps on kodu peegel ja nii ei õppinud meiegi mitte ennast väljendama, vaid pigem varjama.
Tänapäeval on see tendents — ilmselt Hollywoodi filmide mõjul — vist siiski muutumas. Minu noored, olen tähele pannud, kallistavad rohkem ja avalikult, ütlevad üksteisele sagedamini sooje sõnu, ei häbene kiita, ei karda õnnelikud välja paista. Mul on selle üle väga hea meel — see laseb oletada, et minu tulevastel lapselastel võib olla rohkem lootust tunda end tähtsate ja armastatutena. Maast madalast.
