Emakombainina meestemaailmas
Eee… Auuu!! Ma olen ju ka sinnakanti. Naine ja natuke pealegi. Ema kah veel… Aga mees keeras end lukku ja seda teemat enam ei arendanud. Sel hetkel taipasin, et oma mehele ei seostugi ma enam naisterahvana, vaid eelkõige laste emana.
Sellest päevast küsin endalt pea iga päev — miks on mu saatus nii prae- ning küürimispastahõnguline? Olen ju alles 29. Sellises eas naised on ju veel noored, peaks särama ja käima ja olema. Jah, aga mina ei ole. Sest ma olen täiskohaga ema ning mul pole jaksu. Olen laia profiiliga kodukombain, kellel on igavene garantii ja alati töökorras hoovad. Et minust on selline asi kujunenud, selles võin “tänada” ainult ennast. Ja natuke ka abikaasat.
Nimelt peab minu mees iseenesest mõistetavaks, et meie kodus peseb aknaid, põrandaid, seinu ja kapipealseid naine ehk mina. Et meie kodus puhastan just mina tonnide viisi marju ning et just mina kalpsan sügiseti seenekorviga ühe mätta juurest teiseni. Et mina viin ja toon lapsed koolist-lasteaiast. Et poekotte vinnan mina, istutan lilli, riisun maakodus lehti, lükkan kände …Mina.
Kahjuks parata ei saa ma sinna kuidagi, sest selline kombainiveri on mul geenides. Juba kolmas põlvkond oleme sellised. Et mees las elab oma elu, naine elagu teistele ja perele. Kõik naised mu emapoolsest suguvõsast surevad 63 — 65-aastaselt.
Aga see on needus mu meelest. Sellele tulen ma peamiselt siis, kui koorin õhtuti kartuleid. Küürus kraanikausi kohal, selg kange, ja muudkui mõtlen. Kui pesen peldikupotti või aknaid, siis vajun samuti mõttesse.
Kui püüan laste, mehe, kodu korras hoidmise, igapäevaste söögikordadega hakkama saada, mõtlen ma sellele, et olen täiskohaga laveerija. Igal rindel. Mina pean teadma une pealt, millises sahtlis asuvad valged tennisesokid ja kus poes müüakse lihakraami soodukaga, sest mu mees tahab ainult lihatoite. (NB! Hakkliha pole liha.) Ja ma pean täpselt teadma, kuhu karpi ma panin sügavkülmikusse salvei, sest mu mehele maitseb prantsuse sibulasupp, ja ta võib seda väga äkki tahta.
Jah, olen püüdnud olla täiuslikult hoolitsev ema, kuid ainus, mis mind vaevab, on teadmine, et ma olen naine. Ei ole pihustiga klooripudel, kel pole ükski plekk ületamatu.
Teinekord avastan endamisi, et emadel ja emadel on vahe. On kotletipraadijad ja praekotletid. Esimesed sibivad, teised lubavad enda kallal mekutada.
Mina kuulun kahtlemata esimeste sekka. Ma isegi ei taha mõelda, et mu mees hakkab süüa tegema või kappe koristama. Aga tean, et on naisi, kes kavalalt suunavad mehi just neid töid tegema, mida nad ise ei viitsi või ei jõua — vaibakloppimine, kartulikoorimine, autohooldus, põrandapesu, aknapesu, nõudepesu.
Mina nii ei oska. Ma tahan teinekord natuke lihtsalt head sõna kuulata — et ma olen tubli või nii. Aga kas mu mees tuleb selle peale? Ei, ta teeb toidulauast tõustes põlastava krooksu mu võidunud juuste suunas ja keerab mulle hiljem voodis selja. Sest ta on end jälle täis vitsutanud. Minu söögist. Ja see on minu mees, kes lubas mulle tähed taevast voodisse ja voodi alla tuua?
Siis ma mõtlen — kas mu mees üldse tahabki mind enam õnnelikuks teha või pole see enam tema mure? Lapsed ta mulle tegi, mida veel üheks õnneks tahta?
Ma ei tea. Sest siis tuleb mul uni ja ma ei jõua enam mõelda. Ja hea ongi. Liiga palju mõtteid panevad kombaini roostetama. Aga seda ma endale lubada ei saa.
