Oleme jõudnud suhtega nii kaugele, et mees sooviks mulle väga tutvustada oma lapsi, sest ilmselt ei ole meie kooselu tulevikus muud moodi lihtsalt võimalik — lapsed viibivad ka öösiti teatud aegadel tema juures.

Tal on 10aastane tütar ja 4aastane poeg. Endal mul lapsi ei ole ja arvan, et nii olulise asja puhul ei lähe üldse arvesse ka see, et mingid lapsehoidmise kogemused on olemas. Olen nüüd hirmus mures ja tunnen ennast kuidagi võõras kohas vette visatavat, sest ma ei kujuta üldse ette, mis sellises vanuses laste peas peaks toimuma, kui nende vanemad on kaks aastat tagasi laiali läinud ja nüüd issi tahaks neile uut kaaslast tutvustada. Me ei ole esialgu pikemalt väga rääkinud, et kuidas see tutvumine praktikas välja peaks nägema. Ta on mulle küll öelnud, et ma ei muretseks ja lapsed saavad kindlasti hakkama ja küll ära harjuvad.

Aga siiski, küsin nõu. Kellel on veel samalaadseid kogemusi? Kuidas on tutvumine läinud? Kuidas te üldse alustasite? Milline oli esimene kohtumine ja kas lastega rääkis isa enne pikalt ja põhjalikult, et nüüd tal selline sõbranna või oli kohtumine pigem spontaanne? Kellel on lapsed kohtunud oma lahus elava vanema elukaaslasega, siis millised on laste tunded olnud pärast seda?  Kas on kurvad või tunnevad ennast järsku kõrvalejäetuna või solvununa? Kas mehe endisest kaasast võib tulla probleem, kui nende suhted ei ole väga head olnud (et hakkab järsku minu kohta lastele midagi halba rääkima)?

Ei tahaks traumeerida pisikesi inimesi, vaid tahaks, et nad tulevikus tunneks ennast meiega koos turvaliselt nagu omas kodus ja perekonnana.

Kallis lugeja, kas oled ise sarnases olukorras olnud ja kuidas peaks sinu arvates toimima?