Õnneks pole olukord nii dramaatiline, et igal sammul meid ainult kius ümbritseks. Miks mõnedest saavad ohvrid ja teistest kiusajad? Kas rollid võivad vahetuda? Miks mõni saab kiusamise dramaatilisest kogemusest üle ja teine läheb, nöör pihus, tugevate okstega puud otsima? Üks paks ja vana raamat ütleb, et vanemate patud nuheldakse laste kaela. Nii ongi. Lapsevanemail ei ole vaja kaugele otsima minna kui nende laps on sattunud kiusatava rolli või kasvanud üle käte läinud terrorikülvajaks. Laps on kodu peegel ja kuigi me kasvades võtame omaks üha rohkem käitumisnorme, mis on saadud teistest kollektiividest, siis ellusuhtumise alusepanijaiks on ikkagi lapsevanemad.

Üks kiusamise põhjuseid, seda nii ohvriks sattunute kui ka kiusajate endi puhul, on soov meeldida. Harilikult oma vanematele omaenda laps ju ikka meeldib, teda poputatakse ja kiidetakse ning ühel päeval võib lapse šokk olla suur, kui ta avastab, et ta ei meeldigi kõigile. Leidub keegi, kes ei taha teda kiita, tema sõber olla, kes võibolla lihtsalt ei tee temast välja. Siin võib kiusamise ohvriks sattuda see, kes meeldimise nimel valib vahendiks kõigile pugemise, vassimise, otsib odavat populaarsust asjade kaudu, lipitseb — ühesõnaga, poeb kasvõi nahast välja, et tõestada seda, kui tore ta on. Ta ei saa aru, et kõigile ei peagi meeldima ja pole vaja ennast väevõimuga toppida sinna, kuhu teda ei taheta või kuhu ta mõne oma omaduse tõttu lihtsalt ei sobi. Naeraksime me ju kõik sumomaadleja kaalus baleriini üle. Laps võiks traumeeriva kiusukogemuse asemel juba kodust kaasa saada selle teadmise, et ei ole vaja igal hetkel kõigile meeltmööda olla. Meeldimise nimel võib aga proovida ennast ka väevõimuga maksma panna, sel juhul pole lapsele oluline küll soov kõigile meeldida, pigem pürib ta hirmuvalitsejaks. Ka siin võib eeskujusid otsida kodust, võimalik, et ta püüab lihtsalt matkida kodust olukorda või siis terroriseerib teda ennast kodus keegi kõvema rusikaga mats, kelle pilli järgi tal tuleb tantsida. Või siis püütakse kuidagi äraspidiste vahenditega otsida tähelepanu sellelt, kellele ise meeldida soovitakse. Vana tõde, et patsist sikutatakse seda, kes meeldib.

/---/ Üks kiusamise põhjuseid on lapsevanemad ise. Nad on kas liiga vaesedvõi liiga rikkad ja nad ei võta seda rahulikult, vaid on selles kinni.Ei ole ju nii, et iga vaesest perest pärit laps on automaatseltkiusatav ja iga rikas kindla peale kiusaja. Kui vaeses peres vaesussilmanägemist ära ei võta ning põhiväärtused on paigas, siis ei juhtumidagi hullu. Kui rikkas peres raha võim ei pimesta, vaid hinnatakse kaselliseid väärtusi, mis rahast ei sõltu, siis on kõik okei. Kiusatavaksvõib muuseas saada väga edukalt ka rikka pere võsu, kes pole kodustlihtsalt mingit muud väärtust kaasa saanud, peale selle va krabiseva.Vaeses peres võiks elurõõmu ikka niipalju olla, et jõutakse end puhtakskasida, sest meie koolis omal ajal kiusasime küll neid, kes juhtusidhaisema. Mitte just, et oleks keegi neid tahtnud lumehange lükata,lihtsalt puudub soov istuda kellegi läheduses, kes levitab hulluhigilehka või kõduhõngu. Kui kellestki eemale hoitakse, siis see onsamuti kiusamine omaette.

Tõde on lihtne - mingid elukoolipõhitõed peame me oma elus omandama kõik. Kui kodus lapsevanemad onsellised, kellel omal veel elukool pooleli, siis muidugi ei suuda nadoma lapsele väärikat eeskuju anda. Väärika eeskuju all mõtlen ma seda,et niipalju võiks juba iga lasteaeda minev rüblik teada, et teisi eilööda, vägisi pressimisega asju ei saavutata, varastamine on vale,kõikidel inimestel on tunded ja neid võiks mitte riivata. Ja seda, etlaps ise peab välja mõtlema selle, mis teda maailmas huvitab, olguselleks siis laulmine, tantsimine, kiiresti jooksmine või üksplussüks. /--/