Pikapeale, nagu läbi udu, hakkab midagi meenuma. Kaks triipu rasedustestil. Tuksuv süda ultraheliaparaadi ekraanil. Üheksa kuud, mil iga kõhuümbermõõdule lisandunud sentimeeter pani õnnest õhkama.

Oled unelenud helesinistes riietes beebist ja püüdnud tänaval vastutulijate pilke — rasedad on ju ilusad! Millegipärast arvasid, et just sinu titast saab maailma kõige rahulikum laps. Ta on ju NII oodatud, kuidas saaks siis olla teisiti?

Eesti Naises oktoobris:
  • Nooriku päevaraamat
  • Beibest sirgub naine
  • Unistuste isa
  • Asta ja Georg Otsa armastuslugu

    Telli ajakiri!

  • Kõik see meenub sulle, kui jooksed mööda tuba, kisav pundar süles, ning püüad mõistatada, mida ta ometi tahta võiks? Kus on siis mähkmereklaamibeebi, kes iial ei nuta? Ega ometi…?

    Jaa, ilmselt on see tõsi: haiglatöötajad on sulle kogemata vale tite toonud! Ühegi sulle teadaoleva isiku näojooni ei paista tal igatahes olevat. Kuigi selline eksitus pole tõenäoline, ei tule mingit muud loogilist seletust pähe. Päev päeva järel hakkad taipama, et miski ei klapi sinu seniste ootustega. Perekooli tundides jäetakse paljust rääkimata.

    Sinu kodu…

    …sarnaneb järgmistel aastatel võitlustandriga. Kui algul oled see sina, kellel nutva beebi juurde tormates asjad käest kukuvad, siis hiljem ületab kasvav võsuke sind sodi tekitamises mitmekordselt. Varsti ei imesta sa enam, kuidas küll sai legoklots supi sisse, piimapaki sisu suhkrutoosi või huulepulk tütre näo peale.

    Magad, laps kaisus, et saaksid söögiaegade vahepeal hetkekski suigatada. Harjud veetma kogu öö samas asendis ega murra pead selle üle, kuidas abikaasa talle jäetud paarikümnele voodisentimeetrile ära mahub. Vastupidiselt kõigile varasematele kavatsustele kussutad sa last magama, tantsides mööda tuba ja lauldes kõiki meelde tulevaid laule. Peaasi, et ei nuta!

    Pärast teise lapse sündi oled alguses tagasi. Kui veab, siis on teine küll esimesest veidike rahulikuma loomuga, aga kuidas end kahe väikese vahel jagada, jätavad õpikud seletamata.

    Sinu sõbrad

    Mõne aasta pärast imestad, kuhu küll on kadunud sinu vallalised sõbrannad, kellega veetsid kunagi lõbusaid tunde ööklubis, teatris või isegi kunstinäitusel. (Kui aus olla, on “sinuaegsed” lemmiklokaalid suletud ja popid on nüüd hoopis teised kohad. Jeerum, kas see ongi vanadus?!)

    Sa ei mäletagi, millal lakkasid lasteta tuttavad sulle helistamast. Kas juhtus see pärast seda, kui sõbratarid püüdsid lemmikkohvikus jagada reisimuljeid, sina aga noogutasid hajameelselt nende jutule kaasa, ise hõigates: “Osvald, ära sõida autoga mängunurgast välja! Brigitta, ära kalla tädile teed sülle!”

    Siinjuures on ehk ülearune märkida, et ei Osvald ega Brigitta kuulu sinu täiskasvanud vestluskaaslaste sekka. Ent kui su koduse ema staaž veelgi pikemaks venib, võib juhtuda, et jutuhoos lõikad tükkideks täiskasvanud lauanaabri taldrikus asetseva šnitsli. Pere päevategemistest ülevaate saamiseks poleks vaja muud kui vaadata ema pluusiesist. Tütre hommikuputru jagub mujalegi kui tema söögitooli ja põlle peale.

    Sinu keha

    Kui tekib kauaoodatud võimalus ilusad riided selga panna ja välja minna, komistad senitundmata probleemi otsa: raseduse-eelne lemmikpluus ei mahu kuidagi selga!

    Pärast esimese lapse sündi oled ahastuses mõne lisakilo pärast, pärast teist ja võib-olla ka kolmandat järjestikust rasedust aga loobud poodides rõivaid selga proovimast. Hämminguga vaatad naisi, kes saavad juba sünnitusmajas tagasi oma ideaalfiguuri.

    Pole hullu! Kuni sul on väike laps süles, saad teda hoida enda ees justkui õigustust või kaitsekilpi. Nüüd mõõdad pilguga iga teise ema vöökohta ja tunned salaja rõõmu, kui nemadki lisakilode üle kurdavad.

    “Küll ma lähen trenni, kui lapsed lasteaeda (või kooli, või ülikooli…) lähevad ja aega rohkem on,” mõtled iga kord, kui lapse järelejäetud poolikut kohupiimatopsi tühjendad. Ega pereema saa ju toitu minema visata!

    Peagi avastad, et kuulud koos teiste emadega ühtsesse jäätmesööjate armeesse. Lõunasöögil ei telli te praadi endale, vaid lastele, sest kindlasti jääb neist midagi üle.

    Sünnipäeval torditaldrikuid üle lugedes tead juba, et emadega pole vaja arvestada: nemad, nagu sa isegi, eelistavad oodata läbisongitud ollust laste taldrikuilt.

    Sinu töö

    Elu ei saa koosneda vaid lapsekantseldamisest ning emapalkki ei laeku pangaarvele lõputult. Niisiis, üle pika aja esimest töökohtumist kokku leppides küsid viisakalt, kas võid põnni kaasa võtta. Muidugi võid, lubatakse lahkelt.

    Autojuhi suureks üllatuseks tõstad tööautosse lapsetooli, käru, mähkmekoti ja põngerja ning viimasel hetkel meenunud koti töövahenditega. Kõik sujub. Kuulad tähtsa ametimehe juttu, noogutad osavõtvalt. Poeg lakub isukalt puhtaks kingad, mille sama mees oli ennist ukse juurde jätnud.

    Aasta pärast töötad ikka veel, nüüd juba teist last oodates. Kulminatsioon saabub külaskäigul hiigelsuurde puuviljaaeda. Kõnnid, suur kõht ees ja ploome sööv poolteiseaastane põnn kukil, ning tunned, kuidas kleepuv ploomimahl mööda juukseid alla niriseb.

    Kui lapsed on väikesed, lohutad end teadmisega, et kõik on mööduv. Varsti on käes kauaoodatud aeg, kui pesamuna läheb lasteaeda ja sina saad naasta “päristööle”.

    Ohkad kergendatult, paned kinni juuksuriaja ning avastad rõõmuga, et lemmikkostüüm mahub lõpuks ometi selga. Ootad oma esimest tööpäeva nagu lunastust.

    Midagi oleks nagu puudu. Õhates vaatad tänaval järele titekäru lükkavatele emadele. Poetad heldimuspisara, lehitsedes laste titepõlvealbumeid. Tahaksid siiski veel üht! Jah, just, veel üht öise une, korras tubade, reisiplaanide ja Oma Aja vaenlast. Võib-olla ka kaht, sest üksi oleks tal ju nii igav mängida.

    Ilmselt ei vahetatudki sinu esimest last sünnitusmajas ümber — igaveseks ümbervahetatud oled hoopis sa ise. Haiglatöötajaid pole mõtet selles süüdistada.