"Halbade laste" vanemad, kuidas hakkama saate?

Minu laps on see, keda lasteaiakasvatajad ja kooliõpetajad nimetavad halvaks lapseks. Ta ei ole vaikne, rahulik ja märkamatu, vaid elav, aktiivne ja jutukas. Lugemise asemel meeldib joosta ja igava matemaatikatunni ajal juttu rääkida.

Muidugi on tal mõnikord õppimata ja asjad koju ununenud. Paar korda olen saanud ka klassikaaslastelt ja nende vanematelt tagasisidet, et mu laps kiusab või torgib ja togib. Ehk siis igas mõttes tülikas laps, kes ei lase teistel keskenduda ja targaks saada ning kelle peale õpetaja peab kulutama rohkem energiat. Laps ei taha enam koolis käia, sest ta ei taha olla paha ega märkuseid saada ning ta ei ole meelega tüütu, vaid ütleb, et tal on igav ja siis justkui iseenesest hakkavad käed, jalad ja suu liikuma.

Lasteaia viimases rühmas paluti mul laps mõneks päevaks nädalas koju jätta, sest õpetajad ja rühmakaaslased ei jaksanud temaga "võidelda". Just sellise sõna ütles mulle kasvataja.

Oleme käinud arstide vahet, kuid käitumishäireid tal ei ole diagnoositud. Lihtsalt keskmisest aktiivsem laps, on arstid ühel nõul.

Mina olen aga väsinud, sest olen saanud oma lapse kohta nii palju negatiivset tagasisidet, et see hakkab mulle juba üle jõu käima. Ma ei tea, mida edasi peaks tegema, sest tundub, et õpetajad on juba ammu talle "halva lapse" sildi külge pannud ja loobunud temaga tegelemisest.

Muidugi ma ise toetan, aitan ja õpetan oma last nii hästi või halvasti kui ma oskan, aga ka minul on kooli poolt halva ema silt küljes ja see teadmine ei ole eriti tore.

Tahaksin teada, kuidas teised "halbade laste" vanemad taolistes olukordades toime tulevad? Kuidas enda ja lapse motivatsiooni üleval hoiate ja mida teha, et lootust päriselt mitte kaotada?