“Vastsündinut kaaluti, puhastati, näidati korra tema emale. Siis mässiti vana hea flanellist teki sisse ja pisteti mule pihku. Läksin veel rohkem ähmi täis, sest nii väikest, õrna ja uut olendit polnud ma kunagi käes hoidnud,” meenutab Hannes.

“Ma ei teadnud, mis ma temaga tegema pean. Ükski õde ega ämmaemand ei pidanud vajalikuks mind valgustada, mida tuleb teha pooletunnise beebiga. Seisin ja vaatasin teda ja tema vaatas mind. Häält ta ei teinud, oli lihtsalt vait ja vahtis mind. Mõtlesin, et võib-olla peaksin talle midagi ütlema. “Tere, väike poiss, mina olen sinu isa.“”