Maakler köhatas ja rääkis seejärel liigagi detailse loo naisest, kes selles korteris ammu elas, ning kuidas tema elu ja – mis hullemgi – eriti elu lõpp maailma õnnelikemate hulka ei kuulunud.

“Ha-ha-haa,” pistis mu sõber, kes korterit otsis, valju häälega naerma. “Seltsis segasem, meid ongi ainult neli: mina, naine ja lapsed.” Kummitustesse ta ei uskunud, küll aga lepingutesse, ning sellele pani ta halvaendelistest märkidest hoolimata käe alla.

Pool aastat hiljem läks aga lahti. Ühel sügisööl, umbes kahe ja kolme vahel, avanes mu sõbra magamis­toa uks. Ukseavas seisid tema väikesed pojad kui mitte just häiritud, siis pisut üllatunud näoga küll.

“Issi,” sosistas vanem. “Üks tädi tuli meile magamistuppa.”

Unesegane sõber ei saanud esimese hooga aru, millest poiss räägib. Korteri ostust oli möödas pea kuus kuud ja kummitusejutt oli ammu meelest.

“Mis tädi? Sa mõtled emmet?”

Emme oli aga issi kõrval voodis, ilmselgelt murelikud silmad pärani lahti.

“Mis juhtus?” küsis ta end voodist välja upitades.

“Üks tädi oli meie toas,” sosistas nüüd noorem poiss vastu.

Mu sõber jooksis laste magamistuppa. Rahu ja vaikus. Ei mingit tädi. Ja siis lahvatas, kuigi vastumeelselt. Ta polnud korteris elavaid tonte kunagi jutuks võtnud, ei naise, saati siis oma lastega. Ning seda tõsisemalt ta asjasse nüüd suhtuma hakkas. Kust võisid lapsed teada, et kummitab just nimelt tädi, kui ta neile temast rääkinud polnud?