Hüvasti, super-ema! Levinud ematüübid, kes ei suuda oma lastega häid suhteid luua ega hoida
Psühholoogid kinnitavad, et kõige tähtsam periood lapsega kontakti loomiseks on kummalisel kombel just tema esimene eluaasta. Nimelt sellel ajal pannakse alus meie tulevastele suhetele. Iga ema valib oma viisi lapsega suhtlemiseks. Ta tegutseb lähtuvalt oma parimatest arusaamadest. Samal ajal aga seab takistusi enda ja lapse vahele.
Alljärgnevalt on toodud mõned tüüpilised juhtumid. Mis neis segab emal oma lapsega häid suhteid loomast?
Ema — sõjaväelane
Lapse sünniga ei muutu ema elus suurt midagi. Tema ei kavatse lapse nimel oma harjumusi muutma hakata.
See ema on kohustuste inimene. Ta elab otsekui põhikirja järgi. Ta teab täpselt, mis on õige, mis on ette nähtud ja mis on keelatud. Sellise ema laps on kasvatuse objekt. Seetõttu ei võeta arvesse tema emotsioone ega tema tahtmisi. On olemas päevaplaan, kus põhiline on „peab“ ning ülejäänu on lihtsalt „lüürika“.
Laps magab? Vaja üles äratada — aeg on toita. Nutab, tahab vist süüa? Kannatab, söögiajani on veel 20 minutit.
Kui ema loeb mingist targast raamatust, et lapsukest peab kallistama vähemalt 20 korda päevas ning kandma kätel vähemalt neli tundi, siis asub ta püüdlikult täitma neidki uusi nõudeid. Ta täidab „õige emotsionaalse suhtlemise“ norme.
Paraku on lapsuke spontaanne olend. Tema ei tea midagi reeglitest ega ettekirjutustest. Tema jaoks on tähtis, et ema saaks tema meeleoludest ja soovidest aru ega üritaks teda toppida kellegi poolt välja mõeldud „kasvatuslikesse konstruktsioonidesse“. Kui väikelapse loomulikke vajadusi ei võeta arvesse ja ei rahuldata neid, kui tema emotsioonid ei leia vastukaja, kui tema stressi suhtutakse kui kapriisi, tunneb laps end eemaletõugatuna ja hooletussejäetuna.
Ja tulebki välja, et reeglid on asendanud kontakti, emotsioonide asemel on aga reglement.
Ema — laps
Temast on saanud küll ema, ometi pole ta ise täiskasvanuks saanud. Teisedki ei suhtu temasse kui täiskasvanusse, kes on võimeline lapse eest hoolitsema. Ja pole üldsegi oluline, kui vana see ema on — 15 või 35.
Selline ema pole üksnes infantiilne, vaid ülimalt muretsev. Ta pole harjunud ennast usaldama ning kardab oma oskamatuse tõttu lapsele halba teha. Seetõttu üritab ta vältida lapsega kahekesi jäämist. Nendega peab tingimata keegi kolmas, kindel ja autoriteetne inimene, koos olema. Ema sisendab nii endale kui ka teistele, et ta ei saa üksi hakkama. Ta tahab, et lähedased võtaksid talt vastutuse, kuna ta ei suuda seda kanda. Ning siis võtabki keegi lähedastest (ema, vanaema, ämm) enda peale ema funktsioonid. Või siis võtab see ema-laps lapsehoidja.
Emale sobib täiesti, et lapse eest hoolitseb inimene, kes saab väiksekesega paremini hakkama kui tema ise. Ent nii ei tekigi vajalikku emotsionaalset sidet lapsega ega oskust tunnetada tema seisundit.
Ema — täiuslikkus
Tema on täiuslikkus ise ja sellega on kõik öeldud. Ta on ideaal ning kõik, mis on tema elus, peab olema ideaalne — mees, maja, figuur, soeng, riietus ja … lapsed.
Sellise ema laps on uhkuse asi, mis kinnitab ema enda edukust ning isegi teatavat imidžit. Lapse ilmumisega täiusliku leedi portree juurde lisandub veel üks ere joon. Ta oli kõiges ideaalne ning nüüd on ta ideaalse lapse ideaalne ema. Tema lapsel on parim lapsehoidja, kõige kallim arst, kõige moekam vanker. Ta hakkab oma eakaaslastest esimesena käima, rääkima, hiljem joonistama, lugema, siis läheb parimasse kooli ja ikka nii edasi.
Kui lapsel tekivad reaalsed probleemid, sealhulgas ka tervisega seotud, võib ema pikka aega neid ignoreerida. Mingite probleemide tunnistamine tähendaks tunnistada, et tema endaga pole kõik korras.
Sellise ema laps ei saa olla „tavaline“. Ta on kas ideaalne või kohutav — kolmandat varianti ei ole. Tema üle tuntakse uhkust, imetletakse, teda demonstreeritakse külalistele kui täiusliku ema täiuslikku saavutust. Või siis ignoreeritakse ja tõugatakse eemale. Seejuures võib väliselt kõik näida suurepärasena. Näiteks saadetakse ta lapsehoidjaga kusagile välismaale või kaugele „loodusesse“. Tegelikult aga viiakse ta lihtsalt perest eemale, et ta ei rikuks ideaalset pilti.
Selline suhtumine on lapse emotsionaalsele tundemaailmale äärmiselt ohtlik. Talle antakse juba mähkmetest alates mõista, et armastust väärivad vaid täiuslikud inimesed. Tähendab, tuleb kogu aeg üritada vastata ideaalile. Saamata lapsepõlves nii vajalikku tingimusteta emaarmastust, mis annab jõudu ja energiat, kardab laps alatasa, et ta ei suuda vastata „kuldsele standardile“ ning osutub äratõugatuks.
Virtuaalne ema
Sellist ema ei ole lihtsalt kodus. Ta on kas terve päeva tööl või saadab oma meest tolle sõitudel või elab tormilist seltsielu. Sünnitanud lapse, võib ta tolle saata linnast välja vanaema või hoidja hoole alla. Ise aga külastab maimukest paar korda kuus. Ta on otsekui kummitus — kord ilmub, kord kaob.
Lapse sünniga ei muutu tema elus midagi, ta ei kavatse ju ometi lapse pärast oma harjumusi muuta. Ema jaoks on tähtsaim tema ise — karjäär või staatus ühiskonnas.
Kogu lapse elu on organiseeritud nii, et emotsionaalset kontakti oma emaga ta ei saa. Pärast sündi antakse ta hoidja hoole alla ning ema ei toida teda rinnaga. Nende omavaheline suhtlemine käib läbi vanaema või hoidja.
Selline ema on valmis kulutama palju raha oma lapse arengu, heade arstide ja professionaalsete hoidjate peale. Ta on ette näinud kõike, peale ühe — oma isikliku kohaloleku lapse juures. Võimalik, et see on ainus, mis lapsel puudu on, ent see kaalub kogu muu rikkuse üles.
Virtuaalse ema jaoks pole emotsionaalsel kontaktil oma lapsega mingit väärtust. Ta on temast eemaldunud. Ning laps ei oskagi temasse kiinduda ega teda ka usaldada.
Ema — teenija
Tema missiooniks on rahuldada kõiki oma lapse soove. Kogu ta elu on allutatud üksnes lapsele. Päeva lõpuks saab väsinud ema esimest korda istuda, kui juba kostab voodist virin. Kohemaid kargab ta püsti ning tormab „kutse“ peale kohale. Lapsuke ei tohi hetkekski ebamugavust tunda.
Püüd maksimaalselt rahuldada lapse soove viib lausa absurdini. Laps otsustab ise, mida süüa, kas minna välja või ei … Selline ema mõistab liiga täht-tähelt oma emakohustusi. Tema arust peab last teenima. Ehk esimesel 3-4 kuul on see õigustatud, kuna laps pole veel võimeline ebamugavust taluma ning ema kaitseb teda igasuguse negatiivsuse eest. Kui aga ema käitub selliselt ka edaspidi, tekib täiesti vastupidine tulemus. Kui ema üritab lapse tahtmisi „esimesel nõudmisel“ rahuldada, ei õpi laps kannatama ega ootama ning tal on väga raske aru saada ka piirangutest ja keeldudest. See aga tähendab, et sirgudes ja olles füüsiliselt terve, jääb ta psüühiliselt väikelapse tasemele.
Mis segab kontakti loomist?
Ühes nendest „portreedest“ võib keegi kindlasti ennast ära tunda, mõni leiab sarnaseid jooni mitmes tüpaažis korraga. Jah, meie head kavatsused ei anna alati soovitud tulemust. Ent analüüsides erinevaid viise lapsega suhtlemisel võime paremini mõista, mis nimelt segab meil loomast täisväärtuslikku kontakti.
Ema-sõjaväelane vahetab kontakti reeglite ja rituaalide vastu. Laps-ema puhul muutub takistuseks tema ärevus ja enesekindluse puudumine. Täiuslik ema on valmis armastama oma last, kuid vaid siis, kui too vastab „ideaalile“. Virtuaalse ema jaoks pole oluline vahetu suhtlemine oma lapsega. Teenijast ema aga, vastupidi, tahab absoluutset kontakti.
Püüdes kõike võimalikult hästi teha, üritavad emad vastata ideaalse ema kujundile, mis on aga igaühe jaoks erinev. Või siis loovad nad teatava imidži, mis on suunatud sihipärasele auditooriumile: mehele, ämmale, sõbrannadele või kõrgemale seltskonnale. Ning kokkuvõttes kujuneb nii, et ema ei võta arvesse lapse enda vajadusi ja soove, ei lase tal tunda, et teda armastatakse tingimusteta, et teda võetakse just sellisena, nagu ta on. See aga tähendab, et ema ei lahenda lapse esimesel eluaastal peamist ülesannet — ei kujunda lapses usaldust välismaailma vastu.
Kui „parima“ vaenlaseks on „hea“
Iga eelpool toodud tegelaskuju üritab olla ideaalne ema. Kas aga peab? Vastates sellele küsimusele, saab tugineda briti pediaatri ja psühhoanalüütiku Donald Woods Vinnicotti ideele „Piisavalt Heast Emast“.
Nimetus ise eeldab, et selline ema ei ole ideaalne ega veatu. Piisavalt Hea Ema väärtustab oma suhteid lapsega rohkem kui teiste inimeste arvamusi. Olgu selleks kasvõi kogenud ja autoriteetsed inimesed. Ema lihtsalt teab ja tunneb, mis nimelt on konkreetsel hetkel tema lapsele vajalik. Lapse esimesel eluaastal õpivad ema ja laps teineteist mõistma, teineteisega suhtlema. Sest just ema, mitte aga keegi teine, võtab oma lapselt vastu signaale. Ta toetub vastastikusele mõistmisele, lähtub sellest, mida ta endast ja lapsest teab. Selline ema toimib nii, nagu ta vajalikuks peab, õpib usaldama ennast ja oma isiklikku arvamust. Seejuures jätab ta endale ka eksimise võimaluse.
Piisavalt Hea Ema kaitseb oma last karmide ja traumeerivate kontaktide eest reaalsusega, jõuetu meeleheite eest, mis on seotud lahkumisega — kõige selle eest, milleks laps ei ole valmis. Ta loob lapsega sellised suhted, mille puhul kõik tema soovid täidetakse, teda toetatakse ja kaitstakse.
Tasapisi alandab ema kaitse taset, ta oskab õigel ajal lapsest lahti lasta. Saabub hetk, kui lapse vajadusi ei rahuldata enam tema esimesel nõudmisel. Samm-sammult õpib laps olema eraldiseisev isiksus, hakkab tundma maailma kui midagi, mis eksisteerib sõltumatult temast enesest.
Tuleb välja, et loomaks lapsele parimaid tingimusi kasvuks ja arenguks, pole sugugi tarvis olla ideaalne ema. Piisab, kui olla oma väiksega soojas emotsionaalses kontaktis — olla temaga sagedamini koos, kuulata teda. Kuigi vahel võib tunduda, et on raske olla Piisavalt Hea Ema, ometi on kõik jõupingutused seda väärt.
Allikas: Psihhologija, oktoober 2013
