Huvitav mõtisklus: miks me oma lapsi solvame ja miks lapsed meile andestada ei suuda?

 (22)
Huvitav mõtisklus: miks me oma lapsi solvame ja miks lapsed meile andestada ei suuda?
Foto: Sven Arbet

Kas pole kummaline — sünnitad lapse, solvad teda tahtmatult ning temast sirgub hüsteeriline neurasteenik. Kas siis tõesti kõik vanemad solvavad pidevalt oma lapsi? Ja miks me nii meelsasti hoiame ja hellitame neid solvumisi kogu oma täiskasvanu elu jooksul?

Aga sellepärast, et me tahame kõikides oma ebaõnnestumistes kedagi teist süüdistada. Selleks on vanemad kõige käepärasemad.

  1. Vanemad on meile väga tähtsad. Nemad saavad ilma lapseta hakkama, laps aga ilma nendeta mitte. Ta sõltub oma vanematest pikka aega. Laps orienteerub oma ema ja isa järgi — kas nad on ikka tema käitumisega rahul, kas peavad teda heaks lapseks? Nendelt tulevad ka kõik rõõmud — ostavad mänguasju, annavad kommi, viivad lõbustusparki.

  2. Vanemad kasvatavad meid. Kasvatus — see on aga alati raamid ja nõudmised. Laps ootab neilt midagi, nemad aga käituvad omadel põhjustel teisiti. Ning mitte alati ideaalsel viisil. Ja lapsele jõuab kohale, et neilt ei tule mitte üksnes rõõmud, vaid ka kõik halb. Ema ja isa otsustasid 7-aastases tütres heldemeelsust kasvatada ning kinkisid tema lemmiknuku vaesele naabritüdrukule. Tütar tunneb õudust — ema ja isa tegid talle halba, võtsid talt nuku. Ta on liiga nõrk ja abitu, et mässu tõsta ja oma nukk tagasi nõuda. Laps solvub: „Las tunnevad, kui halvasti talitasid!” Nemad aga ei tunne midagi ja sõitlevad tütart kadeduse pärast: „Sul on kakskümmend nukku!” Tütrele jääb aga kogu eluks meelde see solvumine. Ning kui ta kasvab konfliktseks ja kadedaks, siis selles on „loomulikult” süüdi vanemad.

  3. Seotud lood:

    Vanematel on ka oma elu, milles lapse jaoks alati kohta ei ole. Laps aga tahab olla nendele universumi keskpunkt, ning solvub taas, kui ta lükatakse kõrvale või pannakse lasteaeda.

Vanemad on puudutanud sinu ebatäiust. Nad solvasid sind, ning mitte üks kord. Ja sina jätkadki oma elu solvununa. Võib-olla panid ema-isa sulle tõepoolest lapsepõlves peale „suure koorma kive”. Loomulikult pole see nende poolt hea. Ent nad pole sundinud sind terve elu neid kive endaga kaasas kandma. See on alati sinu valik.

Huvitav, kuidas võib ema peale olla solvunud imik, kui too teda rinnaga ei toitnud või viis sõime?

Ei kuidagi. Solvumistunnet hakkab laps tundma alles kolmandast eluaastast. Solvumiseks on vaja teadvustatud fakti: „Teine inimene peab mulle midagi tegema, kuid ei tee!” Peab maitsvat süüa andma, unejuttu lugema, peab hellitama, mitte aga karjuma ja käsutama. Solvumisel on eesmärk: sundida solvajat oma süüd tunnistama ning olukorda parandama.

Kui 6-kuuse tüdruku ema on ta rinnast võõrutanud ja jätnud hoidja hooleks, on laps liiga väike, et solvuda. Kui tal aga nüüd jääb vajaka hoolitsusest ja tähelepanust, kasvab temast alaline solvuja ning väga kahtlustav isik. Kui aga lapsega jääv hoidja või vanaema ümbritsevad teda soojuse ja armastusega, jääb maailm lapse jaoks lahkeks, kuigi ema ei ole alati kõrval.

Miks siis mõned inimesed on vanemate peale solvunud, teised aga mitte? Ega kellegi vanemad pole ju inglid …

Tegelikult solvuvad vanemate peale aegajalt kõik. Ent mitte kõik ei takerdu sellesse tundesse. Kõik sõltub sellest, milliseks on inimene sündinud.

Vahel erineb laps iseloomu poolest tugevalt oma vanematest. Ning ta lihtsalt ei mõista, miks need talitavad just nii, mitte aga teisiti. Kinnine ja delikaatne tütar reageerib võimuka isa käitumise peale veendumusega, et teda ei armastata. Ta ei mõista, et isa karjub ta peale, kuna tal on raske vaadata tütre abitust, ning et ta kasvatab sel moel temas mehisust ning ootab hingepõhjas, et tütar hakkaks lõpuks vastu. Ja kui siis nii lähebki, lõpetab ta karjumise: „Tütar on lõpuks suureks saanud!” Ent ta ei ütle ikkagi, et armastab teda. Ta ei oska seda öelda!

Mõnikord sünnivad inimesed suure varu kaasasündinud õelusega. Nad ei ole „halvad”. Lihtsalt nende esimene reaktsioon on vastuseis — vihastada. Teine aga — peita oma tigedus ning näidata solvajale, kui vastik too on. Sellisele inimeste kategooriale on tüüpiline solvuda mitte üksnes vanemate, vaid kõikide inimeste peale.

Vahel oleme üleliia haavatavad ega mahu ühegi normi raamesse. Kõikvõimalikud pisiasjad, mis teiste jaoks jäävad märkamatuks, kutsuvad ülitundlikus lapses esile tormilise solvumistunde ja enesehaletsuse. Ema pani 5-aastasele tüdrukule valed kindad kätte, 20-aastaselt ei lubanud teda ööklubisse, 40-aastasele andis nõu miniseelik millegi paslikumaga asendada. Ning iga kord on tütre jaoks ema märkus täielik trauma, valu ja kannatus: „Kuidas ta julgeb? Ta on kohustatud mind tingimusteta armastama!” Teine laps ei paneks seda kõike tähelegi, ent tema jaoks on see tragöödia.

Kas lapsed lihtsalt tunnevad kadedust?

On olemas raudne reeglipärasus — mida nõrgem ja haavatavam on inimene, seda rohkem ta vajab vanemlikku armastust. Mida tugevam isiksus, seda enam võib ta vanemate ütlemisi või nõudmisi ilma solvumiseta vastu võtta.

Sageli näib meile, et kõik naised, kes solvuvad oma kuulsate emade peale on lihtsalt kadedad. Ent alati pole kõik nii lihtne. Tütar pärib sageli oma kuulsa ema kõik iseloomu eripärad ning suure tundlikkuse. Samas ei saa ta endale grammigi ema elujõust . Ta vajab sirgumiseks väga palju hoolitsust, emal aga paraku ei jää tema jaoks aega. Mõned kuulsad emad on selleks võimelised, enamus aga mitte.

Miks me siis solvume emade peale sagedamini kui isade peale?

Aga sellepärast, et emadelt ootame tingimusteta armastust — alati ja vaatamata kõigele. Isa nõudmised on meile arusaadavad — tema tahab, et me teeksime omi asju hästi. Õppisid ujuma — oled tubli, ei õppinud — kehvakene. Said ülikooli sisse — suurepärane. Ei saanud — tobu. Ebameeldiv, kuid loogiline. Ema nõudmine „olla hea” on solvav. Tema peab meid ju lihtsalt niisama armastama!

Mitte kõige halvem kurjus

Tuleb välja, et pinguta või ära pinguta, solvad oma lapsi ikka millegagi. Kas vanemad peaksid mõtlema sellele, kuidas hoiduda laste solvamisest?

Loomulikult. See on täpselt nii, nagu liikluseeskirjadega. Midagi ebameeldivat võib ikka juhtuda. Kui aga sõita ilma tagasi vaatamata, võibki katastroof käes olla. Midagi ebaloomulikku pole vaja teha. Karmilt tuleb suhtuda vaid sellisesse käitumisse, mille eest võib kriminaalse karistuse ära teenida. Kõik ülejäänud nõudmised lapsele tuleb lahti seletada ja motiveerida. Ja pole midagi, et väike ja ei saa aru. Viie või kümne aasta pärast tuleb talle meelde, mida talle seletati ja ta lõpetab oma solvumise. Võta kuulda oma lapse soove. Las ta toimetab oma äranägemise järgi. Küll elu kõik paika paneb. Ja ära väga muretse ka selle üle, kuidas kindlustada lapsele õnnelik lapsepõlv. Loo talle õnnelik olevik ning lapsel on koos sinuga hea. Ja pea meeles, et vahel sünnivad lapsed selliste solvujatena, et sa võid olla lausa ingel, nemad aga leiavad ikka, mille peale solvuda. Ja sellestki pole midagi, kasvavad suureks ja saavad ise oma solvumistega hakkama. Sina ei ole psühhoanalüütik. Sina pead olema ema. Ja pole sinu asi lapse solvumisi ravida — las tegeleb nendega ise. Usu, peaaegu kõik lapsed saavad täiskasvanuks ning tulevad kõige sellega suurepäraselt toime.

Kuidas siis lõpetada solvumine vanemate peale?

Alustuseks võiks vaadata teisi vanemaid, võrrelda neid enda omadega ning siis aru saada, et sina oled endale saanud „ mitte kõige halvema kurjuse”. Räägi avameelselt lähedaste sõpradega ja sa saad teada, et ka neil on keerulised suhted oma vanematega. Kujutle ennast oma 20-aastase ema asemele, kes lükkas sinu — aastavanuse — vanaema kasvatada. Ning äkki sa mõistad, et ta ei olnud mingi „kõikvõimas ema”, vaid plikake koos sinu ohmust tudengist-isaga, ehmunud äkki suurest vastutusest, ilma igasuguse õeluseta hinges.

Laps ja Täiskasvanu sinu hinges

Esoteerikud nõuavad, et me peame oma solvajatele andeks andma …

Andestamise tee on hea tee. Laps on alati meie sees alles. Ta ei kao aastatega mitte kusagile, tema ümber lihtsalt moodustub Täiskasvanu, kes teda kaitseb. Ning meie seesmine Täiskasvanu peab Lapsega kokku leppima, et too andestaks oma vanematele. Mõnele on andestamine kerge ja lihtne. Täiskasvanu neis on suur ja tugev, nad on kontaktis kõikide oma isiksuse osadega. Just seetõttu suudetakse ka andestada. Teistel on hulga keerulisem — nemad ei suuda dialoogi pidada oma sisemise Lapsega. Nendele sobiksid siis mediteerimised, kus pöördutakse oma seesmise teadvuse poole. Need aga, kelles polegi Täiskasvanut, on üksnes Nooruk, kes pole just eriti mõistlik ega pole ka võimeline ennast kaitsma, nemad peaksid pöörduma spetsialistide poole, kes aitavad täiskasvanuks saada.

Miks peab olema täiskasvanu, et andeks anda?

Täiskasvanu seisukohalt on ilmselge fakt, et vanemad ei mõelnud sugugi meelega lapsele halba teha. Nad tahtsid vaid head mingil omal kombel, mingil eriti vastikul moel või olid nad ametis oma probleemidega ega märganudki, et käituvad valesti. Ei tohi unustada sedagi, et vanemate jaoks on tähtis ka nende endi saatus. Kuni laps ei suuda neile andestada ja on pidevalt solvunud, ei saa ta ka kunagi õnnelikuks. Solvumine mürgitab elu.

Kuidas siis aru saada, et andestamine on juba aset leidnud?

Oma täieliku ükskõikse suhtumise järgi valulikku olukorda. Mingit armastuse lisandumist vanemate vastu pärast andestamist ei pruugigi tunda. Ent jõudu ja energiat lisandub küll. Sa ei kuluta enam jõudu oma viha allasurumiseks ega ka mitte enesehaletsuseks. Tunned nüüd sagedamini elust rõõmu ja naudingut.

Allikas: Lilit