Teise põhjusena nimetab Madisson vanemate töötust ja muid perekondlikke olusid. Kolmandal kohal on kehv majanduslik olukord, mis on lastele väga raske küsimus. “Sinna juurde kuulub ka see, kui vanemad on haiged või depressioonis ega suuda oma lastele toeks olla,” selgitas Madisson.
Põhjuste loetelus neljas on laste enda tervis ja erivajadused, mille tõttu nad ei suuda täita neile esitatavaid nõudmisi ning eakaaslastega sammu pidada. Viies põhjus, miks lapsed ei soovi enam elada, on koolivägivald.

Eluliini juhataja Ülle Suure sõnul peitub suur oht noortele asjaolus, et tänu vähestele elukogemustele ei oska nad näha alternatiivi enesetapule. Suure sõnul aitaks enesetappe ära hoida näiteks juba lastele konfliktsituatsioonidega toimetuleku õpetamine, käitumisoskuste kujundamine.

Madisson tõdes, et lapsed saavad psühhiaatrilist abi üsna vähe, sest arvatakse, et neil depressiooni ei esine või on vanematel piinlik sellise murega psühhiaatri juurde minna. Depressioon on laste puhul maskeeruv, selgitas Madisson. See ei avaldu nagu täiskasvanud inimesel, kes on kurb, nutab ning räägib paljusõnaliselt.

Depressiivne laps võib psühhiaatri sõnul hakata käituma hoopis nii, nagu ta oleks oma east tunduvalt noorem. Laps võib isegi unustada asju, mida ta varem hästi oskas. “Võib ette tulla öist voodimärgamist, pükste määrimist, unehäireid ja hirme,” loetles Madisson. Lapsi võivad vallata ärevus- ja paanikahood ning nendega võib kaasneda pea- või kõhuvalu.

Depressioonist tulenevad lastel ja noortel ka söömishäired. Järgmine samm on juba anoreksia (haiguslik näljutamine) või buliimia (pidurdamatud söömahood). Nende haiguste tagajärjel võivad tekkida organismis pöördumatud muutused. Samuti on depressioonis lapsel suurem oht langeda sõltuvusse meelemürkidest.

Terviseportaal/ETA/Mega