Igas emas on kaks poolt
Kui mu esiklaps sündis, oli ta väga oodatud, kuid väga sügaval hinges oli väike teadmine, et olin selleks liiga noor. Midagi ei jäänud tegemata põhjusel, et minul oli nüüd laps. Tema kõrvalt sain erialase hariduse diplomi, ronisin üles esimestest karjääriredeli astmetest. Kogesin inimsuhete valu ja võlu. See kõik muutis väga täiskasvanuks. Kuid see tuli liiga ruttu, liiga täielikult.
Teise lapse tulekuni kulus päris pikk aeg. Teine laps saab tulla siis, kui esimesega seotud raskused on ununenud ühtlaseks heleroosaks pilveks, mille kandev osa on armastus ja uhkus enda ja oma lapse üle. Niisiis, teise lapse tulekul ei saanud ma tunda, et olen selleks liiga noor. Kuid tunnen siiski. Tunnen piiritut armastust oma lapse vastu ega vahetaks seda olukorda millegi vastu. Kuid kuskil väga peidus on see mina, kes tahab kuuluda vaid iseendale.
Emana annad endast ära kõik, mis sul anda on ja teed seda rõõmuga. Ma ei arva, et see on puhas vahetuskaup: mina kasvatan su suureks, sina hoolitsed mu eest vanaduses. Inimesed, eriti emad, ei mõtle lapsi saades, et see on nende kolmas, neljas ja viies pensionisammas. See tunne on hoopis sügavamal ja see on ääretu andmine. Andmine piirini, mis vähemalt mõneks ajaks lükkab kõik enda soovid ja vajadused tagaplaanile.
Kui beebi oli neljakuune, tahtsin endale ja mehele korralda romantikast küllastunud õhtu. Tegin tõsiseid ettevalmistusi ja harjutasin beebit kindlal ajal ööunele jääma. Oodatud õhtul oli beebil mure kõhuga ja peale kordamööda lohutamist vajusime mehega kell kaks väsinult voodisse. Romantikast polnud lõhnagi.
Kogu selle endast andmise juures muutub see osaks endast. Tegelikult on see kõige olulisem osa minust endast. Pisikese lapse kõrvalt näen ma ennast eelkõige tema emana, kõik muud omadused, näiteks nagu naine, abikaasa, kolleeg tulevad nimekirjas palju hiljem.
Kord sain tuttavaks naisega, kellel oli kaks tütart. Viisist, kuidas ta neist rääkis, arvasin, et lapsed on lasteaias. Kui jutt tuli koolist ja muru niitmisest, järeldasin, et tüdrukud on algkoolis. Päris juhuslikult selgus, et vanim tütar oli meie tutvuse alguses ülikoolis ja noorem gümnaasiumis. Me näitame maailmale seda palet, mida me ennast arvame olevat. Selle naise ajaarvamine ja olemus oli jäänud aega, kui ta oli kahe väikese lapse ema.
Võti, saada parim olukorrast, kus oled piiritu andja, kuid siiski pead säilitama omaenda mina, on leida tasakaal. Ema ei saa anda endale luba uppuda emadusse, sest on ainult osa elust. Jah, ma jään alati enda laste pärast muretsema ja nende järele valvama, kuid see ei tohi hakata neid endid piirama.
Lapsed on nii kaua lapsed, kui neile seda lubatakse. Nelja-aastane on armas laps, neljateistaastane laps on tore, kahekümneneljane laps on kummastav ja kolmekümneneljane laps on arusaamatu ja ebameeldiv nähtus.
Mitte kuskil ei ole kursusi või raamatut, mis näitaks, kuidas ja mil viisil leida täiuslik tasakaal emarolli ja iseenda vahel. Liiga palju emmet hävitab pikemas perspektiivis aeglaselt naise isiksuse, abielu ja terve suhte lapsega. Liiga palju ennast kätkeb endas ohtu kahjustada lapse füüsilist ja vaimset heaolu. Mida väiksem on laps, seda emotsionaalselt keerulisem on tunnistada endale, et emadus ei täida tervet elu.
Liiatigi on seda enda hetke keeruline korraldada. Üks tuttav vanaema kordas pidevalt, et tema ei julge lapselast hoida enne, kui too on vähemalt aastane. Lapse ema ütles seepeale, et selleks ajaks vajavad lapse vanemad nõustamist, et enda kiivas abielu rajale upitada. Mees tahab olla abielus naisega, mitte emmega.
Jõuan tagasi tasakaalu juurde. Mul on küll palju näiteid, kuid mitte kuldreeglit, mis kõik sellelaadsed olukorrad lahendaks. Seda kuldreeglit polegi olemas, on vaid teadmine, et minus ja kõigis teistes emades on kaks poolt, mis peavad teineteist täiendama, mitte alla suruma.
