Ilusa lõpuga lugu: ema terroriseeris mind terve lapsepõlve...lõpuks selgus ka põhjus!

 (226)
Ilusa lõpuga lugu: ema terroriseeris mind terve lapsepõlve...lõpuks selgus ka põhjus!
Pilt on illustreerivScanpix

Emadepäev on ilus päev. Peaks olema vähemalt. Emadus on ilus ja meil kõigil on emad. Kõigil. Isegi kui me oma ema ei tunne või arvame, et ei armasta teda. Emad reeglina armastavad oma lapsi üle kõige maailmas, rohkem kui iseennast, rohkem kui oma elu. Emad on valmis oma laste nimel kõigeks, jah kõigeks. Näiteid ja tõendeid sellest leiab iga päev igalt poolt. Aga mõni meist tunneb teisiti.

Nagu on öeldud, vajutavad vanemad elu lõpuni sinu sees nuppe, mille nad ise sinna on paigaldanud!

Ükskõik milline see ema ka ei oleks, isegi kui ema on täielik parm, miski kusagil ikka lapse sees armastab seda inimest ja püüab andestada või vähemalt mõista või probleeme olematuks soovida või unustada. Armastatakse vahel seda inimest kes ema kunagi oli. Ja kui siiski kogu suhe emaga on elus pahasti läinud, võib olla tekkinud hoopis armastuse vastand, ehk vihkamine, põlgus või siis hoopis suur kurbus armastuse puudumise tundest — mis on ju ikkagi seotud armastusega, isegi kui selle puudumise näol. Seega kusagil on ema-armastuse punkt meis kõigis. Kas õnnelik või hoopis karjuvalt kurb ja valus.

Aga miks just minul on nii nagu on? Mu ema püüdis mul hinge seest ära süüa. Iga kord kui temaga suhtlesin lõppes asi tüliga, solvangute, valu ja pisaratega. Miks me ei saa omavahel normaalselt läbi? Mida ma teinud olen?

Ma ei olnud halb laps. Lapsena mäletan ema toreda ja rõõmsana, aga minuga ta alalõpmata pahandas, õiendas, kritiseeris ja tänitas. Kui ma küsisin, et miks, ta ütles, et selleks, et ma õpiksin. Õpiksin mida? Et elu ei ole lillepidu…

Seotud lood:

Kiita ma eriti ei saanud. Vahel harva, kui olin jälle koolist kõik viied koju toonud ja kunstikoolis, tantsutrennis ja laulukooris end viimase pingutuseni rebestanud, üksvahe isegi põiepidamatuseni, siis öeldi, et hea vähemalt, et paha peale ei läinud…

Kallistamist peeti meie kodus liigseks nunnutamiseks, et hellitab lapsed ära. Nii ei kallistatudki mind. Vähemalt ma ise ei mäleta. Seda küll mäletan, et tikkusin ise kallistama ja sülle ronima, aga sealt aeti minema, et ega ma enam beebi pole. Ja otse näkku ka öeldi, et mina olen äikeselaps ja noorem vend on päikeselaps ja midagi pole parata… elu on selline. Tülide ajal vahel ütles ema mulle, et ta ei oleks mind värdjat pidanud sünnitamagi.

Miks, armas ema, sa minuga nii teed? Miks sa mind lõid, selle asemel, et seletada? Miks sa mind kiusasid, selle asemel, et kallistada. Oli sul endal raske? Sa oleksid ju võinud mulle rääkida. Ma tean, et olin laps ja väike, aga ma usun, et ma oleksin sind hoidnud ja kallistanud ja püüdnud aidata. Nii palju kui ma oskasin. Oleksin sulle kõik oma mänguasjad lohutuseks kinkinud ja õuest lilled toonud, et sa vaid õnnelik oleksid ja jälle naerataks. Kallis ema, palun räägi minuga ja ära palun pahanda.

See kõik teeb mulle siiani haiget. Mul pole kade, et venda rohkem armastatakse, aga millega mina olen ära tõukamise ära teeninud? Õppisin juba noorelt, et elu on kurb.

Aastad läksid, mina läksin keskkooli ja siis ülikooli. Hakkasin eraldi elama ja poistega käima. Otsisin pidevalt tunnustust ja armastust, mis kompenseeriks kodus puudu jäänut. Aga seda ju ei juhtunudki, et poisi armastus oleks ema mind järsku tunnustama ja armastama pööranud. Need on kaks eri asja aga samas inimeses koos. Ja tee mis tahad, poisi armastus ei kompenseeri seda sügavat veritsevat haava, mis külmast tänitamisest ja mitte-kallistamisest on jäänud. Nii olengi elanud suhteid solkides ja tühjuses otsides, aru saamata mida ma valesti tegin, et mind ei armastata.

Vahel, kui ma emale helistasin, ütles ta mulle, et ma ei oska elada, et suhtlen täiesti valede ja sobimatute poistega. Lisaks heitis ette, et olen tema täiesti ära unustanud, et iga lapse kohus on esimesena eelistada oma vanemaid, seejärel tulevad sõbrad ja muud suhted. Peale iga vestlust temaga tundsin end kui tühjakspigistatud sidrun, sest pidin pidevalt taluma negatiivsust, süüdistusi, pidin end kaitsma ja õigustama inimese ees, kes oleks pidanud mind tingimusteta toetama ja armastama. Ema soovis minu elu täielikult kontrollida, kõik minu katsed end vabaks murda jooksid liiva.

Mul kohutavalt vedas, sest leidsin omale imelise abikaasa ja nüüd, kus meil on omal lapsed, on maailm palju ilusam, rikkam ja rõõmsam. Aga seda rõõmu kahjuks varjutas endiselt minu ema paha suhtumine minusse. Ma ei saa aru, miks ta seda tegi. Toon näite: kui ma esimest last ootama jäin, ise juba abielus ja 22 aastane ütles ta mulle — lits. Kui lapsed sündisid, hakkas ta neid ahviarmastusega hoidma, lausa omaks pidama, aga minu suhtes muutus veel tõrjuvamaks. Selleni välja, et sõimas mind rongaemaks, kellelt tuleb lapsed ära võtta. Miks, ema? Miks sa nii tegid?

Mulle soovitati, et ära suhtle siis emaga. Aga kuidas? Minu ema on ju minu ema. Ta on minu elu ainus minu ema. Ma tahan teda armastada ja ma nii tahan, et ta mind vastu armastaks. Iga kord kui olime suhtlemises pika pausi teinud, otsisin mina taas lepitust ja lootsin kogu südamest ja kogu loogika vastaselt, et nüüd on mu ema meelt muutnud ja ta tuleb mulle uksele vastu ja ütleb: “Kallis tütreke, anna mulle andeks, ma ei tea, mis mulle sisse läks, sa oled tubli olnud ja ma armastan sind.” Ja siis me kõik läheme koos lastega murule mängima ja kallistame üksteist. Aga seda ei juhtunud ega juhtunud ega juhtunud…

Pisarad voolavad mööda põski, kui vaatan ema nooruspõlve pilte, kus tema veel laps oli ja oma ema armastust välja teenida püüdis. Oli armas ja paikene, punane lehv heledates juustes. Ta oma emast halvasti kunagi ei räägi, ütleb, et nii ei ole viisakas. Aga ma tean, et tema ema ka teda ei kallistanud, sest liigne nunnutamine ei kasvata head puud… Nii kurb.

Kallis ema, ma tean, et sul oli raske. Kallis ema, luba ma kallistan sind, luba kallis ema ma lohutan sind ja räägime kõik mured ilusti lahti ja sirgeks, räägime pilved päikese eest ära. Räägime, mis tegelikult südant vaevab. Kallis ema, usu, ma tahan sind mõista. Kallis ema, luba ma lihtsalt armastan sind. Ja kui sa vähegi saad, siis armasta mind ka….

Olen selliste tunnetega ärganud pisarais. Ja karm reaalsus on sisse sõitnud.

Olin juba täiesti lootuse kaotanud, kui järsku ühel päeval helises mu telefon ja ema helistas. Ta ütles, et tahab minuga rääkida. Ema hääl kõlas kuidagi võõralt. Me ei olnud mitu kuud kohtunud ja ma mõtlesin, et olin lihtsalt unustanud, kuidas ema hääl kõlab, aga see ei ole ju võimalik. Ema kutsus mu omale külla, samaks õhtuks. See oli nii imelik, sest tavaliselt ta lihtsalt teatas, et nüüd tood lapsed siia. Järsku oli ta nii viisakas ja kuidagi nukker. Ja üldse mitte agressiivne. Hakkasin kartma, et järsku on midagi paha juhtunud.

Läksime siis ema juurde, mina lastega ja mees pidi hiljem järele tulema. Isa ei olnud ka veel suvilast tagasi jõudnud. Panime lapsed aeda mängima ja ema istus toas minu juurde diivanile, võttis mu käed enda käte vahele ja suudles neid. Ma ei saanud mitte millestki aru. Pea hakkas ringi käima.

Ja siis ta ütles: “Anna mulle andeks, kallis laps, ma ei tea mis mulle sisse läks. Olin kogu aeg nii närviline ja aina mures ja sinu pärast ka mures ja olingi üks selline pundar. Ma ju armastan sind ja su lapsi väga. Ma ei osanud seda enne öelda. Arvasin, et lähete laisaks või midagi juhtub…”

Mu silmad valgusid pisaraid täis, nägin läbi pisarate, et emal olid ka pisarad silmas. Ma ei suutnud midagi öelda, klomp oli kurgus. Kõik tundus udune nagu unenägu. Kartsin, et ärkan üles. Siis ema kallistas mind ja ütles mitu korda: “Anna andeks, tütreke. Selleks ajaks ma juba nutsin lahinal ja hoidsin emal kogu jõust ümbert kinni. See oli nagu terve elu tagasi hoitud jõgi, mis nüüd üle kallaste pahises. Aeg peatus ja ma ei tahtnud ema enam kunagi oma käte vahelt lahti lasta.

Pärast kui ma silmad kuivatasin, rääkis ema, et isa oli ta veennud ühe psühhiaatri juurde niisama külla minema. Neil on ühised tuttavad. Arst oli seal vabas õhkkonnas aianurgas grillipeol emaga natukene omavahel rääkinud ja tema probleemile pihta saanud. Ta kutsus ema järgmiseks päevaks oma kabinetti vastuvõtule, isa viis ema sinna kohale ja ema ning psühhiaatri vestlusest selgus hästi palju valu, mida ema terve elu oli alla surunud ja teiste inimeste läbi suunanud, ise aru saamata , et see teeb neile haiget. Ning kogu ema elu oli katnud ja varjutanud hirm. Palju hirme. Ja kusagile pöörduda ka polnud… Tugev pidi olema, kogu aeg!

Oli läinud tervelt kaks kuud tublit tööd koos psühhiaatriga, kaks karpi õigeid rohtusid ja kosutavat und ning järelemõtlemist ning ema stress leebus, hirmud andsid tasapisi järele ja hea inimene tuli selle musta puntra alt puhta õhu kätte.

Kallis, kallis ema, aitäh sulle! Kallis, kallis isa, aitäh sulle! Ma armastan teid!

Lapsed tulid kilgates aiast, isa ja vanaisa olid koju jõudnud. Võtsin sülest maha kukkunud lillekimbu ja ulatasin emale. Ema naeratas mulle ja me kallistasime veelkord.

Isa oli ka mu abikaasale asjade seisust rääkinud ja tundsin lausa kaugelt, et ka meestel oli sellest kõigest suur kergendus, sest meie pahad suhted emaga olid kivina rusunud nende südameid.

Järgmisel paaril nädalal nägin veel mitu korda uuesti unes meie leppimise hetke ja ärgates kartsin, et see oli uni. Aga ei olnud. See oli uus ilus reaalsus. Ema käib endiselt veel aeg ajalt teraapiasessioonidel, kuigi arst ütles, et progress on ülihea ja ilmselt pöördumatult. Ema hakkas ka vesiaeroobikas käima, ta tervis läheb aina paremaks.

Võtame üha tihedamini rohkem ühiselt asju ette, käisime paar korda teatris, kinos, ühel näitusel, lastega lõbustuspargis, oleme üldse palju rohkem koos kui varem. Kogu koosveedetud aja me räägime, räägime, räägime nagu oleksime eile tutvunud, ja kuulame teineteist, mida enne oli raske teha. Täielik ime on aga see, et me ei ole kordagi enam tülli läinud. Oleme pigem nagu head sõbrannad, küll oma ideede, arvamuste ja seisukohtadega, aga seejuures austusega teise arvamuse vastu. Me isegi naerame samade asjade üle.

Emadepäeva plaanime kõik koos veeta, aias grillida ja torti süüa ning emale laulda. Kogu südamest.

Head emadepäeva!