Imiku ema: öise söötmise viis psühholoogilist etappi — sa pole maganud kauem kui viis minutit, aga ta on ärkvel

 (18)
Imiku ema: öise söötmise viis psühholoogilist etappi — sa pole maganud kauem kui viis minutit, aga ta on ärkvel
Foto: Panthermedia/Scanpix

Katkend Sarah Turneri raamatust "Ebaemmelik emps".

1. Lootus

Kui beebi pehme jänkuteki ja valge müra abil unne sui­gub, lubad endal unistada, et täna ongi see öö. Tänane öö tuleb teistsugune.

2. Eitus

Sa pole maganud kauem kui viis minutit, aga ta on ärkvel. Sa mõtled, et see ei ole võimalik. Eirad pöörast karjumist ja virutad viimases hädas valge müra jubinale tutaka, et beebi maha rahuneks. See ettevõtmine ei kanna vilja, kuid sina ei suuda leppida faktiga, et ta tahab uuesti süüa. Jälle. „Ainult selleks, et ta uuesti magama jääks,” ütled sa vaik­selt (ei kellelegi, nuuksudes).

3. Vastasseis

Oled tuvastanud, et beebi on täiesti ärkvel (ta on punane nagu peet; pool naabruskonda kuuleb ta kisa), kuid lamad hiirvaikselt. Su liikumatus saadab kehakeelse sõnumi abi­kaasale: ma magan; ma ei tõuse üles. Sa palvetad, et ta ärkaks. Ta isegi ei kuule. Fantastiline! Mõnikord alustad vastasseisu poole vinnaga, kuna pead pissile minema, seega oled juba eos kaotanud.

4. Raev

Paned vihaselt tule põlema, lööd nimetatud abikaasat „kogemata” ribidesse ja teatad: „Kurat, kuidas ta ikka näl­jane on? Miks ta selline noks on? See on ajuvaba! Täiesti ajuvaba!”, hiivates samal ajal võrevoodist tita ja alustades söötmist (valjusti ohates). Kui abikaasa sel hetkel ärkab, võib ta kuulda sind ütlemas: „Rohkem lapsi me ei saa,” või ka „Teise lapse saamine oli suur viga,” ja/või „Persse, kuidas ma oma elu vihkan!”. Kui ta ei ärka, oled sa ta norskamise (hingamise) peale nii raevus, et tahaksid teda näkku lüüa.

Seotud lood:

5. Süütunne

Tita naeratab sulle. Ropendamise ja lahutuse algatamise vahepeal hakkab väike kõva lärmi tegev pundar äkitselt kudrutama ja lalisema. Tunned end ülihalvasti, et teda oma elu nurjamises süüdistasid. Ja teda noksiks kutsusid. Niisiis sosistad sa söötmise ajal: „Kuss … Kõik on hästi. Kas on hea? Kas pimmi meeldib sulle?” ja nii edasi, mõel­des samal ajal, kui õudne ema sa oled, ja otsides netist lugusid, kus teised inimesed tunnistavad, et on oma lapsi noksideks kutsunud. (Neid lugusid sa ei leia ning see kin­nitab veelgi su järeldust, et tõepoolest — sa oled emana kõndiv õnnetus.)