Eile just rääkisin jälle oma isaga ning ühel hetkel ta küsis: “Kuule, kas sul seda va mani ka on?”

Kurat, kus mul kähvatas sees! Või et tema tahab nüüd mult “mani”?! Aga kus ta ise terve mu elu on olnud, kui mul on vaja olnud uusi  teksapükse või kooli jooksudresse. Siis polnud küll kuskil teda oma “maniga”. Kõik pidi ema oma kahel töökohal rügades kokku ajama, ikka pidi kõhu kõrvalt näpistama.

Siis meenus mulle veel, kuidas ta mulle ükskord jõuludeks… pesukäsnad kinkis! Teismelisele tüdrukule kinkida jõuludeks nõudepesušvammid, no see on ju ikka üle mõistuse solvav! Ja nüüd siis tahab tema minult “mani”…

On ikka ülim nahaalsus. Olen seda märganud oma sõprade vanemate puhul kah. Et terve aja, kui me lapsed olime, käitusid meie vanemad nagu tõelised tropid ja nüüd siis, kui kõik pesadest lahkunud ja hoolimata üleskasvamise keskkonnast endale elu rajanud, edukaks saanud… Nüüd siis tullakse ja ujutakse külje alla oma “maniga”!

Ma ei saa aru, kas nad ise üldse ei anna endale aru? Kas mu isa arvab senini, et ta on olnud elu aeg superisa ja on minu tänamatus, kui ma talle raha ei saada? Või kas ta on korra oma elule tagasi vaadanud ja aru saanud, kui palju ta on minu ja ema närve oma joomatuuridega tuksi keeranud? Või on ta leidnud endale mingi mantra, mida korrutada, et end veenda: olen olnud hea isa.

Täiesti müstiline.

Ma siis lähen ja saadan talle selle raha… Oma isa ikkagi ju…