Kogu jama sai alguse, kui noorem poeg sai sõjaväekutse. Mees käis sõjaväes ja ka kordusõppustel, tal on kaitseväega soojad suhted ja peas kindel arusaam, et poisist saab mees ajateenistuses, mitte kodus või ülikoolis. Kui vanem poeg sõjaväekutse sai, oli juba ümbrikut avades otsustatud, et enne kui ta ülikooliga alustab, käib ta aega teenimas. Sportliku ja seltsiva noormehena oli ta ka ideaalne poiss sinna minema ning huvi selle vastu oli ta juba isalt kaasa saanud. Pärast ajateenistust maksis isa tema ülikooli esimese aasta kinni, pärast seda sai poeg tasuta kohale. Kõik sujus.

Minu teine poeg oleks aga justkui hoopis teise mehe laps (kinnitan, ei ole). Ta tunneb huvi disaini vastu, veedab pikki tunde arvutis ja võib tundide kaupa kitarriga tinistada. Trennis ta otseselt ei käi, aga armastab ujuda. Tüdruksõpra tal olnud pole, sõpru on mõned lähedasemad. Kui ta vanem vend ajateenistusse läks ja me tal külas käisime, ütles poeg mulle, et tema ei taha sinna kunagi minna — see olevat ajaraisk, tema tahaks kohe pärast keskkooli ülikooli edasi minna ja karjäärile mõtlema hakata.

Isale poeg oma tunnetest ei rääkinud, sest teda on ju lapsest saati kasvatatud teadmises, et poiss pole enne mees, kui ta pole õppinud relva käes hoidma ja käsklustele kuuletuma. Nüüd aga on probleem käes. Poeg sai kutse juba mõnda aega tagasi, kuid eile oli lõplik sõjaväekomisjon. Ta rääkis psühholoogiga ja perearstiga ning tehti otsus — ei sobi tegevteenistuseks. Kui poiss selle paberiga koju tuli, sain ma kohe aru, et ta on rõõmus, aga püüab end tagasi hoida. Isa läks loomulikult marru — “Mida sa seal kokku rääkisid? Mis mõttes mu poeg on mittekõlblik?” Kui siis poiss võttis julguse kokku ja ütles, et eks ta oli juba psühholoogile öelnud, et ei taha minna ja arst oli lahkelt tema paari aasta taguse vigastuse kirja pannud, siis oligi lihtne pääseda. Küsimusele, kas noormees ise tahaks ajateenistusse minna, vastas ta loomulikult eitavalt.

Eilsest saati on mu abikaasa tujust ära ja poeg tunneb end halvasti. Õhtul oli väga suur tüli, mille käigus mees otsustas, et tema pojal ülikooli maksta ei aita, võtku laenu, kui minna tahab. Tema toetavat neid lapsi, kes selle “ära teeninud” on. Minu meelest on see ebaõiglane, kuid mina pole siin ka otsustaja. Ka mul pole nii suur palk, et poega ülikooli ajal toetada.

Kas kellelgi on veel selline probleem olnud? Kas on neid, kes veel usuvad, et poisist saab mees alles sõjaväes?