Vanaema: isa oli muidusööja!
Ma kasvasin üksikema üksiklapsena. Ema ja isa läksid lahku vahetult enne mu sündi. Kodus ei tulnud isa kunagi jutukski. Vanaema paar korda mainis isa ja ütles, et sellest mehest asja polnud. Oli muidusööja ja korralikku tööd ei leidnud. Loomulikult polnud vanaema arvamus neutraalne, kuid midagi näitab seegi, et isa ju minuga ühendust saada ei üritanud. Ema tahtis iseseisev olla ega hakanud end ka keerulistel 1990ndatel maadlema veel sellega, et isalt alimente nõuda. Elasime emaga Põhja-Eestis, teadsin, et tema oli kuskile kaugemale kolinud ja uue pere loonud. Rohkem ei teadnud ja ausalt öeldes sellest ei mõelnudki. Mida pole, seda ei oska ka igatseda. Ma ei tundnud millestki puudust ja emaga koos elamine oligi ainuke peremudel, mida ette kujutasin. Kui üldse, siis vahel lasteaias isadepäevadel olin pahur — kellele mina kaardi teen? Ja jõulude ajal olin naabripoisi peale kade, et tema paps talle uhked kingid tõid. Mida vanemaks sain, seda ebaolulisemaks taolised asjad muutusid. Ma pole kunagi mõelnud, et otsiks isa üles. Kui tema kui täiskasvanu minu vastu lapsepõlves huvi ei tundnud, miks peaks mina täiskasvanueas hakkama enda närve kulutama ja lootma, et minu jaoks hetke leiaks. See tundub minu jaoks pigem alandav. Ja nii käitudes tunneksin, et käituksin valesti ka ema suhtes.

Isa tahtis kokku saada

Paari kuu eest aga sekkus elu ise ehk tõi ikka isa mu maailma. Ta võttis ise ühendust. Töötan ametis, kus mu kontaktandmed leiab kiiresti googeldades ülesse. Ta kirjutas mu töömailile. Mul oleks peaaegu kohv kurku kinni jäänud, kui ühel hommikul tööl kirju vaatama asudes saatjana tema nime nägin. Kirjutas, et oli hakanud palju minu peale mõtlema ja tahaks ikka kokku saada. Minu esimene mõte oli: miks nüüd? 25 aastat ei mõelnud ja nüüd ühtäkki oli vaja? Tunnistan, mõtlesin ka selle peale, et äkki tal rahahäda ja loodab, et kadunud tütar aitab hädast välja.
Võttis paar päeva aega, et talle vastaksin. Siis tekkis juba endal loomulik huvi, otsustasin, et tühja kah, võib ju selle isa korra üle vaadata. Isegi praegu kirjutades tundub naljakas kasutada sõna “isa”, sest inimese kohta, keda sa üldse ei tunne, on nii raske öelda. Kõik ei taandu vaid geenidele.
Kokku me saime ja käisime koos lõunal. Piidlesin teda pikalt, et näha, kas on siis väliseid sarnasusi. Ta rääkis, et ka ta teine perekond oli purunenud. Vahepeal töötas välismaal ehitusalal, aga nüüd Eestis olud paremad ja pani enda ehitusfirma püsti. Rääkis, et sellega seoses kolis Tallinnasse ja sellest ka mõte, et võiks oma ainsa tütre üles otsida. Küsisin, kuidas ta üldse teab, et praegu Tallinnas elan. Ta vaikis hetke ja ütles siis, et on ikka mu tegemistega end veidi kursis hoidnud, on mu kodukandist mõningaid tuttavaid, kellelt üldisi asju küsida. Rääkisin talle lühidalt, kus õppisin, kus töötan. Mainisin, et käin vahel aeroobikas ja mu kirg on reisimine. Seega üldist pealiskaudset juttu, ei midagi isiklikku.
Kui lõuna lõpetasime, siis oli ta väga elevil ja rääkis, et võiksime hakata rohkem suhtlema. Ma noogutasin, kuid ei öelnud midagi.

Ta helistas ja helistas

Ta helistas paari päeva pärast (olime numbreid vahetanud), ma ei võtnud vastu. Helistas ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, ma ei võtnud vastu. Ühel hetkel enam ei helistanud ja mul oli hea meel.
Nägin ta korra ära ja mulle sellest piisab. 25aastasena ei suuda ma võtta oma ellu “isa”, kes tuleb ei tea kust, keda ma pole varem kunagi kohanud. Minu jaoks on ta võõras ja ma ei tahagi lähedasemaks saada. Seda nii enda kui ka ema pärast. Kuidas ma emale seletaks, et tore küll, et mind üles kasvatasid ja isa meid ei finantsiliselt ega ka ka muidu ei toetanud, aga nüüd mängin issiga suurt sõpra. Olen oma otsuses kindel. Ma ei naudi seda, et see kadunud isa nüüd pettub, aga ma ei tunne talle ka kaasa. Keegi ei käskinud tal veerand sajandit oodata.