Isata kasvanud üksikema: mul on trots isadepäeva vastu ja mulle ei meeldi, et seda tähistatakse

 (147)
Isata kasvanud üksikema: mul on trots isadepäeva vastu ja mulle ei meeldi, et seda tähistatakse
Scanpix

Isadepäev on alati aeg, kui isasid kiidetakse taevani ja räägitakse pereväärtustest. Üks sõbranna soovitas mul, üksiklapsena kasvanud praegusel üksikemal, ka oma mõtted kirjad panna. Kõik pole ju nii ilus mannavaht kui räägitakse.

Minu jaoks pole isadepäev kunagi midagi toredat olnud. Olin ise väike laps 90ndate alguses. Mind kasvatas ema ja oma isa ma ei tundnudki. Sel ajal oli see teistsugune peremudel. Tunduvalt enam oli ikka perekondi, kus olemas nii ema kui isa. Isadepäevad olid mulle alati vastumeelsed. Joonista kaarte (kellele?), esine kontserdil (kellele?) jne. Paaril aastal jäin täpselt sel ajal haigeks. Tegelikult muidugi teesklesin. Ma ei tahtnud olla lasteaias või koolis, kui nämmutati pidevalt isadepäeva teemal. Kui ma suuremaks sain, siis oli juba ükskõik. Keskkoolis sellest päevast enam nii palju ei hoolita.

Nüüd olen 20ndates eluaastates ja ise noor ema. Mul on viieaastane poeg. Elasime tema sünni ajal ta isaga koos, kuid paari aasta eest läksime lahku. Mõtlesin kunagi minagi, et sellest saab nüüd täiuslik perekond ja elame elu lõpuni koos. Taolised muinasjutud tänapäeval ei tööta. Isa pole poja elust täiesti kadunud, aga ikkagi näevad nad vaid mõned korrad aastas. Isa on kolinud Norrasse, kus teeb korraliku palga eest tööd ja vähemasti materiaalselt meid aitab. Poja jaoks on ta siiski võõras inimene. Nii kaua, kui ta rohkem mäletab, pole isa kõrval olnud.

Seotud lood:

Ja siis need vastikud isadepäevad. Eelmisel aastal tuli poiss lasteaiast nuttes koju ja rääkis, et kasvataja oli käskinud tal ka isale kink meisterdada. Kui ta oli öelnud, et ta ei ela isaga koos, käskis lasteaia õpetaja tal ikkagi midagi teha. „Anna siis vanaisale,” oli ta pojale nähvanud. Kes pole ise sellises olukorras olnud, et isa pole, see ei oska kuidagi mõista. Sel aastal on lasteaias suur kontsert, milleks algasid ettevalmistused juba kuu aega tagasi. Mu pojal on väga hea lauluhääl ja nii tahtiski õpetaja, et poeg kontserdil mudilaste koori puhul solist oleks. Poiss hakkas jonnima, sest ei tahtnud seal kõigi isade ees laulda. Viieaastase poisi jaoks tundub see imelik, kuna tal endal ju papsi pole. Ma nõustusin, kuid viimaks veensid lasteaia õpetajad poisi nõusse. Siis polnud mul enam midagi teha. Kuidas ma ütleks, et isa sul pole, aga kontserdile ka minna ei tohi.

Kirjutan seda lugu enne laupäevast kontserti ja parem ongi. Muidu oleksin veel vihasem. Mul on trots isadepäeva vastu. Minu perekonnale see lihtsalt ei sobi ja mulle ei meeldi, et ühiskonnas seda päeva nii rõhutatakse.