Ise välismaale tööle, lapsed lastekodusse?

 (103)
Ise välismaale tööle, lapsed lastekodusse?
Scanpix

Naisteka Foorumis kirjutab üks murelik ema oma plaanist ise kaugemale tööle minna ja uurib, kas selleks ajaks, kui tema on tööl, saab lapsed lastekodusse hoiule anda, et nad ei peaks päevad läbi üksi olema. Haiba Lastekodu kinnitusel ei ole selline lahendus mõeldav.

„Kas lastekodu võiks olla lahendus olukorras, kus üksikvanem kahe lapsega on sellises seisus, et lihtsalt ei suuda mõnikord enam asju ohjata. Ma mõtlen, et ajutine olukord, et sõita kaugemale tööle ja-/või leida mingeid paremaid lahendusi. Sugulasi ei ole kedagi, aga lapsed käe otsas ei saa ka midagi otsima minna ega ette võtta. Algkooliealised lapsed. Lastekodud on meil siiski kaasaegsed ja kui saan käia iga kuu lapsi vaatamas ja neid vabal ajal ka koju võtta, siis oleks ehk lastel seal parem? Lastekodu on jube, kui lapsel ei ole kedagi, kuhu ta käib ja kes tema juures käib, aga lastekodu kui meil puuduva internaatkooli asendaja?

Kas lastel on parem üksi oma kodus või järelvalve alla lastekodus?
Kuidas on lastel parem, kas tühjas korteris kogu aeg ema oodata või mugavates ruumides teiste lastega koos mängida ja teada, et ema on olemas ja tuleb ja ka nemad lähevad puhkusepäevadel ema juurde, oma päris ema juurde, et kõik on korras. Ainus, mis ma kardan, on see, et olen kuulnud lastekodus liikuvat narkootikume, vanemate laste juures muidugi, aga ega minu omadki enam päris tited ei ole. Samas üksinda kodus on ju ka oht halba seltskonda sattuda.

Sellist asja kergesti otsustada ei saa, aga ikkagi ei ole ma nõus ka nendega, kes rõhutavad, et lapsed on kogu NENDE elu ja sellepärast ei tule lastekodu kõne alla. Ma tahaks, et kõige enne oleks LASTE heaolu, siis alles minu elu. Just see tunne lapsepõlvest, mida ise olen üle elanud, et pidevalt on kodu tühi, vanemad tulevad alles ööseks, sooja sööki tehakse ainult nädalavahetusel, vaat seda ei tahaks enam oma lastele pidevalt. Aga olles üksinda, see paratamatult nii kujuneb.

Selline kodune elu võib olla hullem kui lastekodu, muidugi ainult sellisel juhul, kui lapsel on koduga normaalne side olemas. Kui lapsest on lahti öeldud, see on hoopis teine teema, seda siin praegu ei arutaks. Segadust tekitabki sõna lastekodu, justkui oleks seal kõik hüljatud lapsed, ja võib-olla ongi, mina ju praegu seda olukorda täpselt ei tea, aga mina otsin sealt siiski ainult internaatkooli asendust ja seda ajaks, mil olen ise tööl, mitte puhkusel.

Sotsiaaltöötaja ei huvitu mu laste tulevikust
Meie lastekaitsetöötajat kahjuks asjad eriti ei huvita, ta on üks neist tüüpilistest sotstöötajatest, kes elavad enda jaoks huvitavat elu, lapsed on ainult kaunistuseks sealjuures ja palga põhjendamiseks :) Kes on kokku puutunud, siis saavad aru küll, mida ma sellega mõtlen, egas muidu poleks sotsiaaltöö praegu nii moes. Kuna me ei kuulu selle osa sisse, kes pidevalt toetusi taotleb, siis oleme ka muidu nende vaateväljast eemal. Keegi ei taha lisatööd, ka sotstöötaja ei huvitu ju sisuliselt minu laste tulevikust, mina olen ainus inimene, kes sellele mõtleb, kuna sugulasi pole teisi.

Kui see tegelik olukord lastekodus oleks parem kui üksinda kodus, siis on ka mõttetu lapsi mingi lolli põhimõtte pärast ikkagi üksinda kodus hoida. Järelvalvetus pole sugugi kõige parem variant."

Haiba Lastekodu personali- ja haldusspetsialist Lea Tikenbergi sõnul ei võta lastekodu ajutiselt hoiule lapsi, kelle vanemad on suutelised neid ise kasvatama.

„Lastekodu on riiklikult finantseeritav asutus ja mõeldud vaneliku hooleta lastele. Et lapsed saada riigi ülalpidamisele, tuleb emal vanemlikest või kasvatuslikest õigustest loobuda, aga kui ema on igati tubli ja toimetulev, siis selline lahendus ei toimi, sest alust õiguste äravõtmiseks lihtsalt ei ole. Võimalik oleks kasutada turvakodu/varjupaigateenust, mis on aga kallis nii lapsevanemale kui kohalikule omavalitsusele. “

Kui ema soovib ise laste hoiuteenuse eest turvakodus/varjupaigas maksta, tuleks tal välja käia vanas vääringus keskeltläbi 10000 krooni kuus, mis võrdub lastekodulapse nn pearahaga, ütleb Tikenberg. Kahtlemata on see väga kallis.

Esmane lahendus on ikkagi sõbrad-tuttavad-sugulased, ehk leidub keegi, kes on nõus laste järgi senikaua vaatama, kui ema on kaugel ja saadab raha laste ülalpidamise katteks.

Loe veel

Järgmiseks võib pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötaja poole, et uurida, kas kohalikul või pisut kaugemal koolil on näiteks internaat või on omavalitsus nõus natuke aitama lapsehoiuteenuse eest tasumisel või otsima mõne perekonna, kes võiks võtta ajutiselt lapsed enda juurde kasvama, pakub Tikenberg.

Lastekodu võiks olla siiski viimane võimalus, ütleb ta.