Ilmselt võib meist igaüks, meenutades oma lapsepõlve, öelda, kellega ta kõige lähedasem oli. Humoorika isaga või tasase emaga. Haritud vanaemaga isa liinis või emapoolse lihtsa maavanaemaga või mõlema vanaisaga, kes olid milleski teineteise sarnased…

Kunagi ei saa ennustada, kellega kodustest kujuneb lapsel eriliselt usalduslik ja lähedane suhe. Küsimus on vaid selles, kas peaks püüdma seda mingil moel juhtida ning mis on selle tagajärjed.

Järgnevalt on toodud mõned tüüpilisemad olukorrad.

Isalik hellus

Tänapäeva isad pühendavad palju rohkem tähelepanu oma lastele, kui seda tegid nende isad või vanaisad. Kui varem oli isalik kasvatus (enamasti) brutaalsem ning piirdus paadisõitude või ühise autoremondiga garaažis, siis püüavad tänased isad süüvida laste varase arengu metoodikatesse, allergiaprobleemidesse jms.

Seni kehtis arvamus, et kui isa mõju on tähtsam pojale, siis peaksid tütred ema tiiva all kasvama. Ometi pole see kaugeltki nii: isa on kasvava tütre elus vägagi tähtsal kohal. Seda enam, et tänapäeval saavad naised võrdselt meestega hea hariduse ning teevad edukat karjääri, paljudes valdkondades isegi mehi ületades. Tütarlapse võimete arengule aitab suurepäraselt kaasa isa huvi ja tähelepanu tema edusammude vastu.

Isapoolne tähelepanu ja armastus ei lao tugevat vundamenti mitte ainult karjäärile, vaid ka tütre tulevase perekonna heaolule. Tütardel, kes isa tähelepanust ilma jäänud, on raskem suhelda ning luua harmoonilisi suhteid vastassugupoolega. Neil on madal enesehinnang ning nad ei suuda mitte alati leida endale väärilisi partnereid.

Paraku võib siin üles kerkida teinegi probleem. Ka ideaalsete isade õnnelikud tütrekesed on raskustes oma teise poole leidmisega. Kui nad lapsest saadik on näinud, kui hooliv on isa ema vastu, kui suurepärane pereisa ta on, kui hästi ta teenib, kui ükskõikne on ta alkoholi vastu, kui peen huumorimeel tal on, ning et ta on alati korralik, aitab majapidamistöödes, tegeleb suurima rõõmuga oma lastega ja tal on ka head suhted oma ämma ja äiaga, siis vaevalt et selline tütar rahuldub keskpärase abikaasaga.

Emalik hool

Ja ikkagi mängib iga inimese elus kõige tähtsamat osa ema. See, mida me lapsepõlvest endaga kaasa võtame seoses temaga, alates tema jälgimisest, tema käitumisest, tema suhtumisest kõigesse, moodustab meie põhilise elukapitali.

Eriti suur osa on emal siis, kui ta kasvatab üksinda tütart ning tollel pole mitte kedagi peale ema, kelle peale loota, toetuda ning kellest eeskuju võtta.

Milline osa on aga emal poja kasvatuses? Väga harva kohtab abielunaist, kes poetab hea sõna oma ämma kohta, ometi on just see naine andnud elu tema tulevasele abikaasale. Selles mõttes on kõik mehed emmepojud, kuna nende seas pole mitte ühtegi, kes oleks maailma tulnud ilma ema osavõtuta.

Ülekantud tähenduses väärivad emmepoju nimetust teatavasti need tugevama poole esindajad, kelle kiindumus emasse ületab teiste inimeste meelest kõik mõistlikkuse piirid. Selliste meeste eest hoolitsevad nende emad kaua, liigagi kaua, ning ootavad ja lausa nõuavad, et samasuguse hoolitsusega vastaksid neile ka nende pojad.

Kui ema suhtumine pojasse on range ja objektiivne (niivõrd, kuivõrd neid mõisteid saab üldse kasutada emalike tunnete puhul), siis tema kasvatuse tulemused on positiivsed. Just nimelt emadelt pärivad pojad oskuse inimestega hästi läbi saada, head kombed ning emotsionaalsuse. Paljud kuulsad mehed nimetavad end uhkusega memmepoegadeks.

Vanaema muinasjutud

Sageli juhtub nii, et lapse kasvamisega tegelevad rohkem vanaema ja vanaisa, mitte aga ema ja isa. Kuidas peegeldub lapses vanaema või vanaisa mõju? Eakatel on tavaliselt rohkem hellust ja kannatlikkust ning rohkem vaba aega, mida nad saavad lastele pühendada. See on suur pluss.

Ometi võib see kasvatus kaasa tuua probleeme. Lapsed, kes kasvavad koos eakate inimestega, kalduvad oma eakaaslastest sagedamini hüpohondriasse — neil on kõrgendatud, peaaegu haiglaslik huvi oma tervise vastu. Küllap vanavanemad mõõdavad sageli oma vererõhku, muretsevad kolesteroolitaseme pärast, käivad pidevalt polikliinikus retseptide järel, tunnevad huvi rahvameditsiini vastu… Laps aga näeb seda kõike päevast päeva pealt. Ja õige varsti on temagi mures lähenevate magnettormide pärast.

On ka teine võimalik probleem. Kui ema läheb pärast lapsepuhkust tööle ning jätab oma silmatera vanaema ja vanaisa hoole alla, peab ta teadma, et koolis hakkab tema võsuke, võrreldes lasteaialastega ning nendega, kelle eest hoolitses hoidja, õppima palju halvemini.

Ning vastupidi, kui ema ei käi täiskoormusega tööl ning tal on lapse kasvatamisel abiks vanaema või keegi teine lähedane inimene vaid piiratud ajal, siis areneb laps täiesti normaalselt. Sellele järeldusele tulid Bristoli Ülikooli uurijad, kes jälgisid kaheksa aasta jooksul 12 000 lapse arengut.

Parim lahendus — igaühele oma

Paljudes peredes, eriti suurtes, eelistavad kodakondsed jaguneda gruppidesse. Näiteks armastab vanem tütar aega veeta koos emaga: nad loevad koos luuletusi, käivad kohvikus ja küpsetavad kooki, samal ajal käib noorem alatasa isa sabas. Ta on valmis saatma oma isa kõikjal ning teda igas asjas aitama.

Nende väikevend aga on tõeline vanaema ja vanaisa hellik. Vanavanemad unistasid pikka aega pojapojast ning lõpuks nende unistus ka täitus.

Kas see on hea või halb, kui pere on gruppidesse jagunenud? Kui selliste „ühenduste” vahel pole vastasseisu ega ammugi mitte vaenulikkust (sealhulgas varjatut, kuid laste poolt alati märgatut), kui laps, vaatamata suuremale kiindumusele ühe pereliikme vastu, on kindlalt veendunud, et võib alati leida hellust ja tähelepanu ka teistelt täiskasvanutelt, siis pole selles midagi hirmsat.

Vastupidi, see on isegi hea, et igal lapsel on „isiklik kasvataja”, kelle tähelepanu pärast ei pea ta alatasa konkureerima õe, venna või mõne teise pereliikmega.