Jälle algab kool, algab uuesti
Psühholoog Anti Kidron on öelnud meie kooli kohta: “Viie-kuueaastased lapsed on kõik loovad, kergemeelsed, lõbusad. Täiskasvanutest on loovaid, rahale mitte orienteeritud ja omapärase mõtlemisega vaid iga viies. Inimese loovus summutatakse koolis.”
Arvan, et paljudes mõnusates maakoolides ja ka linnades tore meeldejääv koolitee. Aga nii raske kui Tallinnas esimesse klassi astuda ei ole vist kuskil mujal maailmas. Kusagil ei käi laps neljas-viies koolis katsetel, enne kui ta ühte neist sisse saab. Konkurss seitsmeaastastele inimesehakatistele on minu ja paljude mu kolleegide arvates absurdne ja me ei mõista, miks meie haridusjuhid nii lubavad teha. Küllap on see jälle üks meie hullumeelselt maailma edukaimate riikide hulka pürgimise võtteist, kasvõi laste tervise hinnaga. Ka mujal arenenud riikides hoolitakse väga haridusest, raske on pääseda hinnatumatesse gümnaasiumidesse, aga niisugune võistlus ei ole kandunud algkooli.
Loodan, et 1. septembriks on siiski kogu perel sissesaamise mured ja väsimus ununenud ja laste hinges huvi ja rõõmus ootus. Aga tihtipeale on mul tulnud kurbusega näha, mis sellest elevusest on 3.-4. klassiks järele jäänud. Trots, hirm, viha kooli vastu. Stress.
Miks siis ometi?
Kõik oleneb sellest, kuidas lapsel oma algklasside õpetajaga veab. Kooli üldine õhkkond, vaimsus väga otseselt algklassi põnnini ei kandu. Tema maailma määrab ära õhkkond, mille loob klassijuhataja. Õpetajaid koolitatakse liig suure rõhuga aineõpetajateks, teadmiste jagajaks ja kontrollijaks. Kasvataja, isiksuse kujundaja roll jääb tahaplaanile.
Minu enda kunagine algklasside õpetaja, tollase 27. 8klassilise kooli õpetaja Margareta Kaera on ilmselt õpetajaks sündinud ja kindlasti ka metoodiliselt väga tugev. Ma ei näinud kordagi oma õpetaja väsinud nägu ega tujukust. Ta oli valmis meiega tegelema, tal oli alati meile midagi öelda, ta haaras kaasa, märkas kõiki. Ta oli alati hoolitsetud ja meie silmis väga ilus.
Mõni õpetaja ütleks nüüd, et “mida te mult õige nõuate — mul on kõrged korterimaksud, kehva palgaga mees, haige ema…”
Arstina arvan, et see ei küsi leiba ega lisa korterimaksu, kui õpetaja võtab end kokku ja annab oma tunnid kaasahaaravalt ja säravalt. Juurde annab aga küll, omaenda ja laste enesetundele. Kui suhtlemise süsteem on juba käima saadud, toidab inimestevaheline sünergia sind ennastki. Kolmkümmend paari põnevil silmi vastu vaatamas teeb ju ometi õnnelikuks. Paljud igatsevad võimalust kordki oma mured unustada. Õpetajal on see õigus — 45 minutit jutti ei tohi miski väljaspoolt, ei maksuamet ega valitsuskriis, segama tulla. Muide, keskendumine olukorrale siin ja praegu on psüühiliselt tasakaalustava toimega.
Kaldun arvama, et õpetamine ei ole nii palju teadus kui kunst. Suur kunst.
Enam ei peeta vajalikuks laste kodude külastamist.
Minu arvates oleks see vajalik. Isegi pool tundi lapse kodus annaks õpetajale mingisuguse arusaama, kuidas laps elab. Kui õpetaja peab oma ülesandeks kõigist lastest hoolida, siis peaks ta ju neist ka väljaspool kooli natuke rohkem teadma, seejuures kellelegi märke külge panemata.
Mõni kuu võõristamist, üksteise kompimist, ja juba on mõni mehepoeg teinud kindlaks, keda ja kuidas kiusata.
Õpetajad ütlevad: kõik algab kodust. Mõni laps on tõepoolest koduste tülide ja murede pärast uje, hoiab omaette ja teda on kerge tossikeseks tembeldada. Teisel on elukogemusest õpitult rusikad kiired välkuma. Teisalt võib kooli õhkkond raskest kodust vaevatud ja närvilisele lapsele nii soodsalt mõjuda, et ta tunneb ennast hästi vaid uute kaaslaste seas, oma armsa õpetaja kaitse all. Tundi tuleva õpetaja tere peaks olema nii öeldud, et iga õpilane tunneks selle öelduna just temale. Õhkub õpetajast ükskõiksust (“ega sinust tühjast küll midagi loota ole”) või lihtsalt väsimust (“mina ei jaksa teie kõigiga tegelda”), siis hakataksegi trikke tegema. “Kui mind kellekski ei peeta, siis virutan õige mõne obaduse, ehk märgatakse ometi.”
Dr Visnapuu, olete õppinud laste psühhoanalüüsi Inglismaa tasemel. Mida peetakse seal olulisimaks terve õnneliku lapse kasvamisel? Et me märkaksime last, õpiksime teda tundma. Aasta jooksul tuli igaühel kord nädalas viibida tund aega ühes kodus beebi juures. Loomulikult kokkuleppel vanemaga ja tema juuresolekul. Lihtsalt istuda, vaikida ja jälgida nii beebi enda tegevust kui askeldusi tema ümber. Teisel aastal pidime kord nädalas veetma tunnikese lasteaiarühmas — ühtegi situatsiooni sekkumata, nõu andmata. Et osata märgata pisimaidki arenguid ja muutusi. Laps ei ole sündides tühi leht. Kui nägema õpid, saad aru, et ükski rõõm, kurbus ja pahameel ei tule tühjast. Aga ta on ka ümbritsevast keskkonnast väga mõjutatud. Kõigepealt muidugi oma pereringist. Meie õpetaja George Crawford ei küsinud juhtumit arutades esimese asjana meilt mitte oletatavat diagnoosi lapsele, vaid seda, kuidas pere tavaliselt hommikust sööb…
Kas algklasside lastega tullakse psühhiaatri juurde?
Õnneks tullakse. Ja ka noorematega. Abi võib otsida beebieas lapsele või juba rasedana. Tullakse lapse jonnimise pärast. Kui laps peksab või hammustab. Ka siis, kui kodus on kõik korras, võib koolis toimuva tõttu depressioon või ärevushäire kujuneda. Ettevõtlikud lapsed jäävad vahel hätta ülekoormusega. On juhtumeid, kus hoopis üks vanematest vajab antidepressante, sest ta on üle töötanud, pinges, kurvameelne.
Kuidas peaksid ema-isa esimest korda kooli minevale lapsele koolist rääkima?
Vanema hirmud või lootused lapse koolitee algul on sageli samad, mida ta kord ise koges. Lapsele võiks rääkida, kuidas õpiti siis, meenutada vahvaid seiku, rääkida oma kunagisest õpetajast, näidata tollaseid koolipilte. Küsida kõige selle kohta lapse mõtteid. Niisugune inventuur on vajalik ka vanemale endale, saamaks jälle kord aru, kui tähtsad sammud ta lapsel ees seisavad. Vanematel on tihtipeale oma lapse suhtes hulgaliselt kõrgeid ootusi. Peaks siiski meeles pidama, et koolis käimine, õppimine on eluviis, mitte lakkamatud olümpiamängud, kus igal hetkel maksimum välja pigistatakse.
Mõned asutused annavad esimesse klassi astuva lapse vanemale enne ja pärast 1. septembrit nädala lisapuhkust või loa teha ainult osapäevatööd. See on meie tulevikuloojatesse väga vajalik ja austav suhtumine.
Wismari Haigla arst Piret Visnapuu lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1990. aastal, 1991. aastast psühhiaater. 2000. aastal lõppes 5aastane psühhodraama koolitus Rootsis Moreno Instituudi õpetaja käe all, mis andis psühhoterapeudi kutse. Tänavu juunis, pärast 7aastast väljaõpet, sai ta ühena kaheksast Eesti spetsialistist Edinburghis (Scottish Institute of Human Relations) laste psühhoterapeudi kutsetunnistuse.
Dr Visnapuu: “Tundi tuleva õpetaja tere peaks olema nii öeldud, et iga õpilane tunneks selle öelduna just temale.”.
