Jane, sa õppisid ülikoolis majandust ja avalikku haldust. Kuidas sattusid aitama lapsi ja peresid?

Inimese elu on nagu pusle, aja jooksul loksuvad tükid paika. Minul on suurem osa sellest puslest juba koos.

Mul oli endal lapsena Valgas kasvades turvaline pere. Kuulsin 14-aastaselt oma lasteaiakasvatajast emalt, et toimub võistlus, kus valmistatakse mänguasju Valga väikelastekodu lastele. Otsustasin osaleda ja võitsin! Auhinnaks sain sõita Musta mere äärde Arteki pioneerilaagrisse. Mul oli hea meel, et võitsin selle auhinna mitte ideoloogia, vaid heategevuse eest.

Kunagi hiljem täiskasvanuna Keilas töötades sõitsin iga päev mööda SOS Lasteküla sildist tee ääres. See jäi mulle silma ja kripeldama, kuni ühel päeval pöörasin autoga sealt sisse, marssisin kontorisse ja küsisin, kuidas mina saaksin midagi laste heaks teha. Nii sai minust Keilas SOS-is ühe pere tugiisik. Ma ei mõelnud siis veel järjepidevusele. Oma elu tuli peale, pere loomine ja laste sünnitamine. Aga mõne lapsega sellest SOS-perest, kes on nüüdseks juba suured, hoian tänaseni sidet.

Järgmine pusletükk oli 2000. aastate alguses, kui sattusin Haiba lastekodusse. Läksin sinna tuttavaga autojuhina kaasa midagi viima, aga käik lõppes ideega luua Haiba lastekodu sõprade klubi, mis saigi teoks — korraldasime näiteks lastele suviti laagreid.

Haiba tegevuse kaudu tuli mu perre kaks esimest last, kellele olin algul tugiisik, aga siis sai minust nende teismeliste kasuvanem. Mul ei olnud midagi sellist planeeritud, mul ei olnud ju lapsi vaja, sest mul oli juba kaks bioloogilist last. Aga ma nägin, et neil tüdrukutel oli vaja peret. Nad olid juba 12 ja mul oli tunne, et kui mina neid enda juurde ei võta, siis on rong nende jaoks läinud. Praeguseks on vanem neist 29.

Hakkasin märkama erinevust — millised olid need lapsed enne meie juurde kolimist ja millisteks muutusid nad üsna kiiresti peres. Kuigi Haiba oli ju juba tollal musterlastekodu, näitasid laste reaktsioonid perre tulles mulle, mida üks laps tegelikult vajab. Mida rohkem nad meie kodu ja perega harjusid, seda vähem nad oma lastekodu tausta meelde tuletada soovisid.

Mida lapsed vajavad?

Kiindumussuhe ja kuuluvustunne on lapse kaks põhivajadust. Selle vajaduse peavad täitma täiskasvanud. Kui laste sünnivanemad pole suutnud neile seda anda, siis paraku asutusepõhisel hooldusel on seda luua palju keerulisem. Laps vajab kindlat täiskasvanud inimest, kes on kogu aeg ta kõrval. Asenduskodus on vanem tööl ehk kasvatajad vahetuvad.

Kuidas olla toeks lapsele, kelle hing on katki tehtud?

Häiritud kiindumussuhe pole midagi geneetilist! Laps ei jää seetõttu häiritult käituma, et ta vanemad olid alkohoolikud või narkomaanid. Turvaline kiindumussuhe parandab selle tühimiku. Need lapsed, kes kasuperedesse tulevad, on sageli katki, aga meie oleme vanematena nende ainus lootus. Seda, mis on lähisuhtes katki läinud, saab ka parandada ainult lähisuhtes.

Et ise mitte kasuvanemana läbi põleda, soovitan lugeda raamatut „Terapeutilise lapsevanema aabits“. Tegemist on hindamatu abivahendiga kõigile, kes puutuvad kokku traumakogemusega, raskete lapsepõlvekogemustega ning täiskasvanute ja nende maailma suhtes usalduse ja turvatunde kaotanud lastega.

Kas alati saab last aidata?

Saab, aga küsimus on, mis piirini. Minu eeskuju ja õpetaja dr Karyn Purvis on öelnud, et kui me teame, kuidas leida tee lapse südamesse, siis on kõik võimalik. Sageli on need lapsed käinud rasket teed raske seljakotiga ning me ei tea, mitu kilo lõhkeainet seal sees on ja kus on see punane nupp, mis selle plahvatama paneb.

Paljudel neil lastel on mingi sarnane muster. Nad on kaotanud usalduse täiskasvanute vastu. Ja miks peaksidki nad usaldama järjekordset täiskasvanut oma elus, kui eelnevad on nad reetnud? Meie esimene katsumus lapsevanemana ongi usalduse taastamine.

Kui pädevad värsked kasuperede vanemad üldiselt on?

Nad on kõik läbinud kohustusliku PRIDE-i koolituse, mis on üsna hea neile, kes alles alustavad kasuvanemaks saamise teekonda. Täna on aga olemas sügavamad teadmised trauma kohta. Traumeeritud lapsed reageerivad ümbrusele teisiti ja siinkohal on traumapädevus väga oluline ja vajalik.

Aga valmis kasuperesid ei ole olemas, nad kõik õpivad sel teekonnal. See on suur vastutus, aga veel suurem vastutus on tugistruktuuridel. Iga pere peaks liitma mingi tugikeskusega, kes nende teekonda algusest lõpuni toetaks.

Ega kasupereks hakkamine ei olegi kõigi jaoks. Aga kui sul juba on see mõte südames, siis võiksid ikkagi rohkem uurida ja proovida astuda sellele teekonnale. Ja kui sa tunned seejuures hirmu, siis on see lihtsalt hirm tundmatuse ees.

Kuidas tegid ise otsuse hakata kasuvanemaks?

Mina tegin otsuse oma südame põhjal — ruumi ju oli nii kodus kui ka südames! Aga ega ma tegelikult kõike ette kujutanud. Arvasin, et kasvatan lihtsalt kõik neli last koos üles.

Olin kunagi Kreekas puhkuse ajal lugenud läbi raamatu „Poiss, keda kasvatati nagu koera“ ja nutnud liiva sisse peatäie pisaraid. Hiljem tõlkisin selle raamatu eesti keelde. Raamatu autor, lastepsühhiaater Bruce Perry on ravinud lapsi, kes on seisnud silmitsi kirjeldamatute õudustega — jäänud ellu genotsiidis, näinud pealt oma vanemate mõrvu, kasvanud puuris, suletud kapis või äärmuslikes religioossetes sektides, perevägivalla ohvreid. Raamatus räägib ta selliste laste lugusid traumast ja taastumisprotsessist.

Seal on juttu neuroloogilise järjepidevuse seadusest. Parimal juhul läbib laps koos oma sünnipere vanemaga kõik arenguetapid, teda kasvatakse turvaliselt. Sellises lapses ei teki hirmu, kui ema mõnikord valjuhäälselt korda nõuab või kui ta lapsest eemal on.

Kasuperesse tulnud lapsel ei pruugi alati olla täiskasvanu suhtes sellist usaldust. Ta ei pruugi osata teinekord väljendada isegi seda, et kõht on tühi, vaid viskub selle asemel hoopis pikali ja hakkab karjuma, n-ö halvasti käituma. Vanema ülesanne on mõista, et iga käitumise taga on põhjus, näiteks mõelda kõigepealt, kas lapse baasvajadused on täidetud, kas ta on saanud süüa ja juua. Neid vajadusi ei oskagi raske seljakotiga laps sõnades väljendada, vaid teeb seda käitumisega.

Kasuvanema roll on lammutada see vana ja auklik vundament ning ehitada uus. Selline paralleelne töö — lammutada ja samal ajal ehitada — on raske. See ei ole millegi jätkamine, vaid algusest alustamine, sest me ei tea, kus on need augud järjepidevuses ja kui palju neid on, kui lapsel pole olnud kõrval inimest, kes oleks tema vajadustele vastanud.

Mida kauem kasvab laps katkises peres, seda katkisemaks jääb ta ise. Kiindumusmuster kujuneb lapse ja vanema suhtest. Kui suhe on häiritud, kasvab ka laps üles teatud oskamatusega. Ja kui ta siis kunagi ise pere loob, ei oska ta püsivat ja turvalist mustrit edasi anda. Sel juhul on väga kerge ennast kuhugi uputada, näiteks alkoholi. Keegi ei ole ju sündinud alkohoolikuks ega ka mitte mõrvariks

Mitu last on sinu peres?

Hakkame otsast lugema. Kaks neist on mu enda sünnitatud, kaks on abikaasa eelmisest abielust. Lisaks kaks kasutütart, kellest varem juttu oli. Kõik need kuus last on tänaseks täiskasvanud. Vahepeal oli meie juures ajutisel hooldusel neli teismelist. Aasta tagasi sai minust tugiisik ja hiljem hoolduspere vanem ühele 13-aastasele tüdrukule, kes oli kasvanud eluaeg asenduskodus ehk lastekodus ja kes pidi peaaegu erikooli ehk kinnisesse asutusse sattuma. Ta oli lastekodust põgenenud ja põhimõtteliselt elas tänaval. Lubasin talle, et teen kõik, et ta ei peaks sinna tagasi minema.

Kas meil on lapsi, kes elavad tänavatel?

Meil on lapsi, kes eksisteerivad suurema osa oma ajast tänaval. Keegi võiks teha uuringu Tallinna noortegängidest…. Seal on omad „emad”, „isad”, „õed” ja „vennad” — lapsed otsivad oma sisemise maailma vajadustele rahuldust eakaaslaste hulgast.

Kui kaua võtab aega lapse usalduse tekkimine?

„Mitteametlik arengupsühholoogia” ütleb, et lapse paranemine võtab aega sama kaua, kui ta on olnud katkises keskkonnas. Ühe 12-aastaselt perre tulnud kasutütre puhul nägin, et ta hakkas oma emotsioonidega alles 24-aastaselt iseseisvamalt toime tulema. Alles siis suutis ta end paremini reguleerima hakata. Kui täiskasvanu on aga teadlik, saab terapeutilise vanemlusega alustada esimesest päevast ja kõik võib minna palju kiiremini. Ennustada ei saa midagi. Aga kuni laps on laps, siis polegi mõtet oodata, et ta ennast ise reguleeriks. Hoopis meie, täiskasvanud, peame aitama tal ennast reguleerida. Lapsele ei saa panna samu ootusi nagu täiskasvanule — muidu tuleb plahvatus.

Emotsionaalselt traumeeritud lapse vanus tuleb jagada kolme või neljaga, soovitab Niels P. Rygaard, kes on andnud välja raamatu „Kiindumushäirega laps“. See raamat on väga praktiline nõuandja kõigile, kes on võtnud oma perre häiritud ja ebaturvalise kiindumusmustriga lapse või puutuvad temaga kokku asenduskodus, koolis, lasteaias või ka tänaval.

Näiteks minu 16-aastane tütar käitus ühel päeval nagu nelja-aastane. See juhtus ostukeskuses. Laps teatas keset keskust, et ta tahab tualetti. Mina ütlesin, et mine käi ära, aga laps vastas, et ta kardab. Mida sa ütleks seepeale oma tavalisele 16-aastasele? Vot, aga sedasama ei saa öelda traumakogemusega lapsele, kes väljendab hirmu. Tal on hirm eraldatuse ees. See on sama hirm mis tekib nelja-aastasel — ja milline normaalne lapsevanem saadaks oma nelja-aastase lapse kaubanduskeskuses üksi vetsu?! Kui ma ei oleks seda kõike teadnud, oleksin võib-olla teda sundinud ning hirmu ja traumat juurde tekitanud. Mina aga läksin temaga lihtsalt kaasa ja mitte mingit „plahvatust” ei järgnenud. Õppetund — arvesta oma lapse emotsionaalse vanusega.

Millist nõu sa veel annaksid? Kuidas aidata traumeeritud lapsel kasvada hingeliselt terveks täiskasvanuks?

Küsi lapselt: „Mida sa vajad, et ennast paremini tunda?“ Täpselt nii küsigi. Mitte mida laps tahab, vaid mida ta vajab. Siis saab laps aru, et keegi päriselt tahab tema vajadusi täita. Nii tekib usaldus. „Ma vajan kallistust!“ võib olla lapse tegelik vajadus.

Kas see soovitus kehtib ka lapsepõlves traumat kogenud täiskasvanutega?

Eks ikka. Kui ei ole olnud abi ja sekkumisi, jääb osa ajust kinni sellesse perioodi, mil trauma toimus. Näiteks naine meenutab mehele mingis situatsioonis tolle ema ja mees reageerib äkiliselt, tundes, et ta on nüüd „suur“ ja saab vastu hakata.

Kas see on alati nii — katkised täiskasvanud on pärit katkisest lapsepõlvest?

Kahjuks jah. Midagi on tavaliselt läinud viltu.

Mille poolest erineb teises peres sündinud laste kasvatamise kogemus enda sünnitatud laste kasvatamisest?

Kui tahad ise muutuda teadlikumaks ja paremaks inimeseks, siis aitavad sind teises peres sündinud lapsed sageli paremini kui lapsed, kelle oled ise sünnitanud. Nad kisuvad kõik su nõrgad kohad välja. Kui oskad seda märgata ja sellest õppida, teeb see su tugevamaks, teadlikumaks ja kompaktsemaks inimeseks. See on tänuväärt protsess mitte ainult lapse, vaid ka sinu enda ehk vanema suunal.

Kas sa usud, et maailmast kaoksid sõjad, kui ei oleks enam ühtegi õnnetu lapsepõlvega last?

Kui maailmas oleks rohkem hoolivust, oleks kindlasti vähem hädasid.

Kas hoolida oskavad vaid need, kellest on hoolitud?

Suuremas osas küll, sest enne kui laps suudab maailma suhtes hoolivust tunda, peab temast olema väga hoolitud. Enne iseseisvust peab laps olema olnud kellestki väga sõltuv — siis kasvab temast usaldav ja iseseisev inimene. Aga muidugi saab hoolivust endas kasvatada ning omandada seeläbi turvalisemaid eluhoiakuid. Inimese aju on väga plastiline. Kui meil on olnud piisavalt hea hoolitsus, saame ise arendada endas vajalikke omadusi. Ütleme nii, et isegi kui meie eest pole hästi hoolitsetud, aga me suudame seda täiskasvanuna teadvustada, saame õppida hoolivust juurde.

Meie peresse tulnud laps õppis minust sõltumist. Ta ütles, et saab ise hakkama, aga ma vastasin, et sa ei pea veel ise hakkama saama. Ta peab kõigepealt hakkama mind usaldama. Nad ju tulevad kolme uskumisega enda kohta. Esiteks, mina olen halb. Teiseks, täiskasvanuid ei saa usaldada ja kolmandaks, maailm on ebaturvaline koht, sest see on täis neid täiskasvanuid. Meie ehk täiskasvanute ülesanne on seda kõike muutma hakata.

Mida teha, kui tunned, et ei jaksa enam olla kasuvanem? Kuidas ennast analüüsid ja reguleerid?

Läbipõlemine on lihtne tulema, eriti kui pole tuge. Selle tunde nimi on kaastundeväsimus, inglise keeles compassion fatigue. Kui me pole harjunud kellegi vajadustele nii intensiivselt reageerima, võime sellele tulvale bloki ette panna. Aga see on lapsele kahjulik, kui me küll anname talle süüa ja juua, aga ei suuda ta emotsionaalsetele vajadustele vastata.

Kasuvanem vajab väga spetsiifilist tuge. Teekonna esimestest sammudest peale. Head lahendust pakuksid kasuvanematele mõeldud tugikeskused. Eestis on juba mitmeid MTÜ-sid, mis saavad järjepideval riiklikul toel tugikeskustena toimida. Enamasti need MTÜ-d juba tegutsevad, tehes aastaid sama tööd. Mõistmine, empaatia, toetus ja professionaalsus turvatunde ja kuuluvustunde pakkumine teatud spetsiifikaga sihtgrupile — see annab väga palju jõudu peredele ja vanematele, kes on võtnud selle tohutu vastutuse olla raske seljakotiga lapsele terapeutiliseks lapsevanemaks.

Kuidas mõjub kasuvanemlus paarisuhtele?

See pole sageli paarisuhtele lihtne. Tuleb osata pingeid maandada. Aga õppides reageerima lapse vajadustele hakkame teiste inimeste vajadusi paremini teadvustama, ka näiteks abikaasa omasid. See on väga väärtuslik kasutegur. Kasuvanemaks olemine on üks õnnistatud, tänuväärne töö.