Eks ikka. Kui ei ole olnud abi ja sekkumisi, jääb osa ajust kinni sellesse perioodi, mil trauma toimus. Näiteks naine meenutab mehele mingis situatsioonis tolle ema ja mees reageerib äkiliselt, tundes, et ta on nüüd „suur“ ja saab vastu hakata.
Kas see on alati nii — katkised täiskasvanud on pärit katkisest lapsepõlvest?
Kahjuks jah. Midagi on tavaliselt läinud viltu.
Mille poolest erineb teises peres sündinud laste kasvatamise kogemus enda sünnitatud laste kasvatamisest?
Kui tahad ise muutuda teadlikumaks ja paremaks inimeseks, siis aitavad sind teises peres sündinud lapsed sageli paremini kui lapsed, kelle oled ise sünnitanud. Nad kisuvad kõik su nõrgad kohad välja. Kui oskad seda märgata ja sellest õppida, teeb see su tugevamaks, teadlikumaks ja kompaktsemaks inimeseks. See on tänuväärt protsess mitte ainult lapse, vaid ka sinu enda ehk vanema suunal.
Kas sa usud, et maailmast kaoksid sõjad, kui ei oleks enam ühtegi õnnetu lapsepõlvega last?
Kui maailmas oleks rohkem hoolivust, oleks kindlasti vähem hädasid.
Kas hoolida oskavad vaid need, kellest on hoolitud?
Suuremas osas küll, sest enne kui laps suudab maailma suhtes hoolivust tunda, peab temast olema väga hoolitud. Enne iseseisvust peab laps olema olnud kellestki väga sõltuv — siis kasvab temast usaldav ja iseseisev inimene. Aga muidugi saab hoolivust endas kasvatada ning omandada seeläbi turvalisemaid eluhoiakuid. Inimese aju on väga plastiline. Kui meil on olnud piisavalt hea hoolitsus, saame ise arendada endas vajalikke omadusi. Ütleme nii, et isegi kui meie eest pole hästi hoolitsetud, aga me suudame seda täiskasvanuna teadvustada, saame õppida hoolivust juurde.