Jõuluks koju? Oh ei...

Jõulud on parim aeg mõistmiseks, andestamiseks ja leppimiseks. Selleks aga on vaja mõlemat osapoolt. Jõuluajal igatseme kodutunnet, lähedaste sugulaste sooja ja turvalist ringi. Milline kodu see õigupoolest on, mida me igatseme? On see ammune või hoopis uus, idülliline ja ettekujutatud kodu?

Mina näiteks igatsen jõulude ajal tagasi rehetuppa. Tahan jälle tunda, et olen talulaps, tubli ja toimekas, ja mu ümber on mitu sooja süle, kuhu võin pugeda, kui ära väsin või lohutust vajan. Rehetuba pole enam ammu olemas. Aga hing igatseb…

Jõulude eel lööb minus välja taluperenaine, kes tahaks kõik sahvrid ja nurgad aegsasti puhtaks küürida, lasta sea tappa, mägede viisi head ja paremat vaaritada, siis kõik kallid ja lähedased kokku kutsuda ja neid kostitada. Nii nagu taludes ennevanasti tehti ja oldi.

Täitumatu unistusega elades oleme kergesti haavatavad. Piisab ühest äraütlemisest, kahest kõõrdpilgust, kriitilisest sõnast, ja meie tuju on rikutud. Hingesisene laps meis saab jälle haiget. Tunneme ennast üksildase ja hüljatuna. Teeme kiiresti järelduse, et kallis sugulane ei armasta mind enam.

Lähedal või mitte?

Peresisese solvumise põhjuseks on sageli päranduseasjad — kes kui palju pidi saama ja miks ei tehtud teisiti? Soome psühhoterapeudi ja kirikuõpetaja Tommy Hellsteni sõnul (Tommy Hellsten, “Kolmas võimalus”, Pilgrim 2009) hiilib haavatud kodutunde taga sel puhul hoopis sügavam kahtlustus: kas mitte vanemad ei armastanud mu õde-venda rohkem kui mind? Selle kahtlusega on raske elada. Selles hirmus tõmbume turri, solvame teisi asjaosalisi nii meelega kui poolkogemata.

Loe detsembrikuu Eesti Naisest

Maine ja müstiline

Elle Kull

Mõisapered jõuluajal

Noored, kes kasvavad üksi

Mis on

masust kasu

?

Sven Grünberg

i vastutused

Anne Ermi muinasjutt

Mees

Oprah

' kõrval

Vaheldust peolauale

Kuidas

hoiduda nahavähist

Ühe pere lapsed võivad mäletada oma ühist lapsepõlve täiesti erinevalt. Jõuludeks koju! Oh ei, mis kodu see enam on! Mul pole sinna enam asja!
Mida võiks teha? Alustada kõnelusi, mis algavad sõnaga “mina”, mitte “sina”. “Mul on väga kahju, et…”, “Mulle teeb haiget, et…”, “Tahaksin sinuga ära leppida…” See võib õnnestuda, aga võib ka mitte.

Kunagised maakodud, talud, on jäänud sügavale alateadvusse ja annavad endast märku igatsusena. Linnainimesele ei tähenda sugulussidemed enam suurt midagi. Sõpruskond — vaat see on midagi väärt!

Linnaeluga on lähedaste sugulaste suhtlemise vallas hakanud puhuma sootuks uued tuuled. Mõtlemine muutub järjest enesekesksemaks: ma ei ela selleks, et sulle meeldida või sinu hingeigatsusi rahuldada. Mina austan sinu õigust elada nii, nagu sa tahad, ja sina austa minu õigust. Eluraskuste puhul aga — siis, kui mul hästi ei lähe — on hea panna vahetevahel muist vastutust kellegi teise õlgadele!
Respekt, sallimine, teisest arusaamine on kõrges hinnas. Aga kust seda võtta?

Poolele teele vastu

Arusaamatustel ja solvumistel on komme paisuda. Kui ma kaotan kontakti, ei saa ma enam midagi teha. Halb läbisaamine on palju parem kui üldse mitte suhelda.

Seisa keskjoonel ja oota — sa ei saa teha midagi rohkemat, ütleb Tommy Hellsten mainitud raamatus. Kõik, mis sa teha saad, on poolele maale vastu minna. Selleks, et läbi rääkida ja leppida, on vaja kaht. Mõni inimene ei tahagi kasvada — ainus, mida ta tahab, on teha teisi oma hädades süüdlaseks.

Ka ennast ja oma tundeid peites ei saa midagi ette võtta. Silma vaadates ja ausat juttu rääkides on meil lootust. Kui sel hetkel pisarad silma kipuvad, räägivad need enamasti kahest asjast: et minu hingesisene laps sai jälle haiget ja et minus on palju vaoshoitud viha.
Eksimine on inimlik ja miski inimlik pole meile võõras. Solvumise puhul peaksime vaatama eelkõige endasse.

Sain haiget. Mis see õigupoolest oli, mis mulle haiget tegi? Kas haiget sai minus elav täiskasvanu või laps? See võis olla hoopis mingi kauge lapsepõlvemälestus, mis korraga haiget tegi. Väikese lapsena ei saanud me selle vastu midagi ette võtta. Aga nüüd pole me enam lapsed. Julgeme end kaitsta. Julgeme aru pärida. Julgeme riskida. Julgeme haiget saada. Julgeme tunnistada, et tegime midagi valesti, ja tahame seda parandada.

Kasvades kokku ja eemale

Ära solvu!

Õpilane tuli õpetaja juurde ja ütles: “Õpetaja, minu elu on väga raske, inimesed solvavad mind. Ma olen nii patune, kuna olen kogu aeg inimeste peale solvunud. Mida ma peaksin tegema?” Õpetaja andis õpilasele peotäie naelu ja lausus: “Iga kord, kui sa solvud, löö üks nael seina sisse!” Mõne aja pärast tuli õpilane jälle õpetaja juurde ja ütles rõõmsalt: “Auväärt õpetaja, mu elu on muutunud nii kergeks ja rõõmsaks ja mul pole enam naelu. Mida teha nüüd?” – “Nüüd mine ja tõmba naelad seinast välja ja too mulle,” vastas õpetaja. Õpilane läks ja tõi õpetajale naelad ning küsis: “Aga mida teha aukudega, mis pärast naelte väljatõmbamist seina jäid?” Õpetaja vastas: “Nende aukudega tuleb sul elada kogu elu.” (Heiki ja Ringa Raudla koostatud raamatust “Kuldsed lood”, Ilo 2008)

Jõuluajal oleme tavalisest enam lahti ja tundlikud. Kes teeks leppimisega algust? Koputaks õige? Helistaks? Saadaks kirjakese? Kutsuks külla?
See nõuab vaprust. Kui nii mitu korda on ignoreeritud, mürgiselt mühatatud, süüdistatud, kahtlustatud, salvatud… Risk on jälle haiget saada.

Kui ma haigetsaamist väga valuliselt üle elan, kauaks hingerahu kaotan, ennast kergesti süüdlasena hakkan tundma, pole tark uuesti riskida. Kui olen juba karastatud, võiks ju veel proovida.
Tasuks küsida endalt, kas ma pole äkki see, kes on hirmus kerge solvuma. Mis ma võiksin teha selle asemel, et kergesti solvuda? Üle küsida? Arusaamatusele kohe vastu astuda? Aru pärida? Asi selgeks rääkida? Andeks paluda ja andeks anda?

Mõtlemine muutub järjest enesekesksemaks: ma ei ela selleks, et sulle meeldida või sinu hingeigatsusi rahuldada.

Me ei kasva ainult kokku, kasvame ka lahku. Mõistlik oleks selle tõsiasjaga leppida. Vaadata lähedast sõpra ja sugulast kaugemalt — ja rõõmustada, kui tal läheb hästi.

Ta elab oma elu. Asja hea külg on selles, et ta ei saa teist korda esineda süüdistusega, nagu oleksin mina tema ebaõnnestumistes süüdi.
Valus on, jah. Aga ma saan selle valuga hakkama. Kuidas? Sulatan endas selle valu kurbuseks, mitte süütundeks. Ma võin olla kurb, aga ma ei ole nõus süüdi olema ainult sellepärast, et teisel on hädasti vaja süüdlast.
Kui olen teinud kõik, mis olen saanud teha — otsinud lepitust, näidanud välja oma haavatavust ja head tahet –, jääb mul üle ainult seista keskjoonel ja oodata vastust.