Jurist: mehed kasutavad elatisrahast pääsemiseks suisa naise invaliidistumiseni viivat psühhoterrorit
Rongaisad ähvardavad oma endisele naisele pimedas autoga otsa sõita, viivad lapse sõnagi lausumata lasteaiast ning teevad kõik selleks, et naine kaotaks töö. Psühhoterrori tulemusena on naised invaliidistunud, rääkis jurist Marika Pähklemäe ajalehele Pealinn meeste meetoditest elatisrahast kõrvele hiilimise nimel. "Mul on isegi inimesi, kellele on antud puue ja ta on eestkostele määratud. Vaimuhaigus on tekkinud perevägivalla ja psüühilise terrori tagajärjel."
Juristi sõnul on kummaline see, et mida haritumad partnerid, seda komplitseeritum kipub olema juhtum. “Vahel isegi võib olla räige psühholoogiline terror just selliste inimeste poolt, kellest seda kunagi ei usuks ega ootaks. See teebki asja keeruliseks, sest psühhoterrori tegija jätab kõigile teistele ülihea ja viisaka mulje ning kannatajal on väga raske ka oma perele või lähedastele peresõpradele teinekord selgitada, milline terror tema vastu toimub,” rääkis Pähklemäe oma kohtupraktikast.
Pealinn tegi juttu kolme naisega, kes kõik kannatasid vähem või rohkem lapse isa poolse survestamise ja psühhoterrori all, ja seda just siis, kui olid lapse isalt hakanud elatisraha nõudma. Laste kaitseks on naiste nimed muudetud, ka vägivalda kasutanud isasid ei mainita nimepidi.
Vanglahirm lõpetas kiusu
Jurist märkis Jaana jutule viidates, et mingil juhul ei tohiks provokatsioonidele alluda ning vastata kirjalikult mõnele mehe poolt pakutud kompromisskokkuleppele.
Kui mõni isegi meelt parandab, siis enamik rongaisasid ei ole kohtukulli kartuses seda teinud. Kuue lapse ema Anna sai tunda mehe karmi kohtlemist juba kooselu ajal ning elatisraha ei ole naine oma kuuele lapsele saanud, kuigi osa lapsi on kohtuvaidluse ajal juba täisealiseks jõudnud saada.
“Meil käis terror kogu aeg. Näiteks kodune kord nägi ette, et ilma isa loata lapsed tuppa minna ei tohi, mängida ei tohi, isegi vett juua ei tohi luba küsimata. Keelatud oli ka omavahel suhtlemine ja minuga ehk siis oma emaga rääkimine. Olime oma kodus vangid,” rääkis Anna. Koolis ei teatud nende laste olukorrast midagi. See oli hästi hoitud saladus. Anna ei julgenud ka kuhugi minna, sest kartis, et ei saa eluga iseseisvalt hakkama. Kuid ühel hetkel sai naisel mõõt täis, ta põgenes kodust ning rääkis olukorrast lastekaitsetöötajaga, kes aitas tal ning lastel sellest õudusest põgeneda ja omaette elu alustada.
Vaatamata sellele, et lapse isalt mõisteti välja ka lastele elatisraha, ei maksnud mees midagi. Veel krooni ajal maksis mõni kuu vaid 200 krooni, kuigi välja oli mõistetud 1400 krooni lapse kohta kuus. “Kohtutäitur helistas, kui laps oli saanud täisealiseks, ja küsis, et kas ta võib selle nõude kustutada. Ilmselt võib raha korstnasse kirjutada, sest temalt ei ole midagi võtta. Kõik tööd teeb ta mustalt,” rääkis Anna.
Ka Kertu meenutab õudusega, milline psüühiline terror teda tabas, kui ta lapse isast lahutas. “Heausksena lubasin isal lapsega kohtuda, millal tema tahtis, kindlat korda me kohtus ei määranud, kuigi lapse elukoht määrati minu juurde,” rääkis Kertu. “Siis ta tegigi, mis tahtis, läks ja võttis lasteaiast lapse, mulle ei teatanud või vastupidi, kui oli lubanud, et läheb lapsele lasteaeda järele, siis tegelikult ei läinud. Minul ju vanemaid pole, keda oleksin saanud kiirelt lapsele järele saata, kui olin tööl. Tuli kasvataja kõne peale kohe võtta takso ja jätta oma tööd pooleli, aga seda ta nautis ja tegi kõik selleks, et ma oma töö kaotaks või vähemalt tegi kõik võimaliku, et mul oleks võimalikult raske oma tööd korraldada. Näiteks oli juhus, kus ma pidin sõitma töölähetusse ja tema ise tahtis lapsega kokku saada ning oli kokku lepitud, et laps läheb minu töölähetuse ajaks tema juurde. Olin tal juba ukse taga koos lapsega, aga siis ütles mees, et tead, ma mõtlesin ümber, mine tööreisile lapsega, kui tahad, pole minu asi, kuidas lapse hoidmine saab korraldatud.”
Mees ähvardas Kertut korduvalt, et võtab temalt lapse ära, ja mängis naise närvidel, kasutades selleks last. “Kui ta reede õhtul lapse lasteaiast võttis ning lubas tagasi tuua laupäeva lõunaks, siis tegelikult lülitas telefoni välja ning oli esmaspäeva hommikuni levist väljas,” meemutas Kertu. “Ükskord olin sunnitud mure pärast koguni politseisse pöörduma. Selgus, et ta oli lapse oma vanemate juurde viinud, aga mind üldse ei teavitanud.”
Ka alandas ja mõnitas mees naist lapse juuresolekul. “Ükskord tiris ta lapsel isegi kindad südatalvel käest ära, sest leidis, et kui ma tahan alimente, siis ostku ma kõik ise,” meenutas Kertu. “Mõnikord helistas ja ähvardas mulle pimedal tänaval autoga otsa sõita või muud moodi mingi õnnetuse korraldada. Lõpuks saidki need kõik ähvardused tõukeks võtta elatisraha nõue kohtust tagasi, sest ma leidsin, et nii minu kui lapse närvid maksavad rohkem kui see, mida ma temalt elamiseks võin saada.”
Vaimne terror ei paista välja
Kui füüsilist vägivalda on lihtne ära tunda ja ka kõrvaltvaataja saab sinikast silma all kohe aru, et selles peres on probleemid, siis psühhoterrorit on väga raske tuvastada ja selle all kannatajaid võib terror rõhuda aastaid. “Psüühiliselt töödeldud inimene ei julgegi kuhugi pöörduda,” selgitas jurist Pähklemäe. “Tal on häbi, madal enesehinnang ja mõnikord, kui ta isegi pöördub oma lähedaste poole, siis need vastavad, et ah, mis sa ajad.”
Pähklemäe pani südamele, et ikkagi tuleks oma lähedaste vihjeid tõsiselt võtta. “Eesti on väga väike, Tallinn veel väiksem ja maakohtades veel komplitseeritum olukord,” märkis Pähklemäe. “On olnud juhtumeid, kus isegi mõjukas inimene või jurist või advokaat ähvardab oma partnerit. Partner on siis minu poole pöördunud ja öelnud, et tal pole kuhugi minna, sest eksabikaasa tuttavad abi ei anna ja tal on ka kohtus ning igal pool tutvused ees, et pole lootustki. Tegelikult tal tihti puudub ka julgus pöörduda õigusabi otsima või psühholoogide poole, sest teda ongi juba nii palju psüühiliselt töödeldud. Peamine, millega mees tavaliselt ähvardab, on see, et ta võtab lapse ära. See ongi see, mis kõige rohkem haavab naisi. Enamasti saabki psühhoterror alguse eraldi elavate lastevanemate vaidlustest just elatisraha pärast. Naine on nõus jääma kõigest ilma, mis puudutab materiaalset heaolu, aga naine on väga haavatav laste osas. See on loomulik — ta on kandnud seda last, sünnitanud, ja laps on osa sellest naisest.”
Pähklemäe lisas rahustuseks, et keegi ei saa vanemalt last ära võtta, nii et seda ei maksa karta. “Täiesti uskumatu, et oma lapse emasse on suhtumine nii halb ja üksteist ei väärtustata,” imestas Pähklemäe. “Mul on olnud juhus, kus lapse isa viis sunniviisiliselt lapse ema bordelli ja oli ise lapsega bordelli keldris. Siiski ei tuvastanud menetlejad, et lapse isa oleks väga kahjulikult tegutsenud lapse suhtes! Lõpuks me saime ikkagi nii kaugele, et antud juhtumi puhul saadi isale lõpuks lähenemiskeeldu rakendada. Tegelikult see on hea näide, et vägivalla ohver teeb mida iganes, kui mängus on tema laps. Kahjuks on naiste vastu suunatud psühholoogilise terrori juhtumid kõik sellised, kus mängus on laps, kes on samuti kannataja rollis.”
Jurist pakkus välja, et laste elatiste küsimused võiks läbi vaadata mitte hagina, vaid avalduse korras. “Laste elatise vaidluses võiksid lapsi esindada lapsele riiklikult määratud advokaadid. Selliselt oleks võimalik ära hoida lapsevanemate niigi komplitseeritud suhete veelgi halvemaks muutmist ja pidurdada vihavaenu.”
Pähklemäe sõnul tuleks ohvritel kindlasti õigeaegselt abi otsida, mitte oodata, et asjad iseenesest korda saavad. “Ka ei lähe stress iseenesest mööda, see ainult süveneb ja võib muutuda depressiooniks,” hoiatas jurist.
Pähklemäe ütles, et ähvarduste peale ei tasu elatisnõudest ja kohtuteest loobuda, sest hiljem on väga keeruline uuesti hagi kohtusse anda. “Perelepituse peale võiks mõelda juba varem, mitte siis, kui juba kole käes,” lausus Pähklemäe. “Mina arvan, et meil võiks elatisnõuetele olla mingi lihtsam lahend, sest praegu võtavad need asjad nii kaua aega ja meil on võistlev printsiip kohtus perevaidlustes. Mina olen seisukohal, et perevaidluses peaks olema teises vormis. Kohus uurib elatiseküsimusi ja võidab tavaliselt see, kes rohkem esitab tõendeid ja dokumente. Pahauskne leiab võimalusi ja lahendusi, et kohustusest kõrvale hiilida. Muidugi kohus hindab ja kohtunikud on professionaalid ning näevad enamasti läbi, aga kogu see protsess on pikk ja kurnav ning võtab viimase ressursi ära. Mina teeks mida iganes, et elatisraha nõuetes oleks kohtuvaidlusi vähem, et kohtuväliselt jõutaks lahendusteni. Perelepitajad ja lastekaitse spetsialistid peaksid siinkohal varem appi tulema. Mul on olnud ka juhus, kus isegi mootorsaega on naist ähvardatud ja ta on teinud politseile avalduse, kuid selle hiljem tagasi võtnud, põhjendades, et ei jaksa seda kohtuvaidlusega seonduvat pinget taluda. Minu üleskutse on see, et sellised inimesed tuleks kohe isoleerida. On ju meil olemas varjupaikade süsteem ja kasutage võimalust, ärge laske vägivalda kasutada.”
Naised haavatavamad
Juristi sõnul on reeglina need lapsevanemad, kes last kasvatavad, palju haavatavamad ka materiaalselt, ning seetõttu on neid ka hea mõjutada. “Ma saan rääkida ka enda nimel, sest kui mul laps sündis, olin sunnitud tegema valikuid mitte selle järgi, mis mulle meeldib, aga mis oleks lapsele head,” selgitas Pähklemäe. “Olin töövalikute osas paratamatult piiratud. Valisin sellise töökoha ja elasin nii, et lapsel oleks parem. Kui ma oma huvidest ja karjäärist oleks lähtunud, siis oleks laps kannatanud. Normaalne, et üksikvanemad teevad selliseid valikuid. Kui koos elatakse, siis toetatakse teineteist ja lepitakse kokku, kes saab teha karjääri, kes pühendub rohkem perele. Üksikvanemal on selle võrra raskem ja kui siis on veel ühishooldusõigus, siis tekib väga palju võimalusi teisel poolel sekkuda ja seda üksikvanemat traumeerida. Meil oli nii, et isa ei hoolinud lapsest juba tema sünnist saati ega maksnud ka elatisraha. Ta oli selline lindprii ja ma alguses mõtlesin, et ega sealt, kus midagi pole, ei saa ju ka midagi võtta. Kuid siis mulle sõbrad-juristid soovitasid võtta lapse heaolu nimel ikkagi kohtutee ette, sest võib-olla kunagi 30 aasta pärast on ta isa abivajaja rollis ning siis tuleb lapsel oma isa eest hoolt kanda, kuigi isa ei ole teda toetanud ega aidanud. See on ju ebaõiglane, lapsele sellist kohustust panna, kuid kui elatisraha ei ole nõutud, siis eeldatakse automaatselt, et lapse isa osales lapse kasvatamises.”
Kahju on juristil ka sellest, et tihtipeale ei võta lähedased ja isegi pereliikmed kannataja juttu tõsiselt. “Mõnikord hakkavad lähedased isegi teist poolt kaitsma,” rääkis Pähklemäe. “Mina ütlen alati, et kui teine ei arvesta sinuga, siis ta ei arvesta, see on fakt. Kui ta võtab last lasteaiast oma suva järgi, ei teavita, ähvardab peresuhete tasandil, provotseerib, siis see ongi psühhoterror. Kõikvõimalikud mittearvestamised on rünnak! Kannatanu võiks abi otsida ja pöörduda psühholoogi või juristi poole, kui ta lähedased teda ei toeta. Mõnikord on olukorrad ka nii piinlikud, et neist ei tahagi sõpruskonnale rääkida.”
Jaana meenutas, et kui tema mees elatisnõude teate kohtust sai, läks asi väga koledaks: “Mind hakati täielikult šantažeerima, nii tema kui ta uus elukaaslane hakkasid mind ja last mõnitama ning alandama ja erinevatesse suhtlusportaalidesse ka meie pilte postitama vastavate kommentaaridega,” rääkis naine. Mehele määrati siiski kohtus elatisraha summa ning kriminaalhooldaja.
“Ei tohi taganeda, tuleb ikkagi lapse peale mõelda, et mis signaali see siis annab, kui üldse teine pool kasvatusest osa ei võta ega toeta,” rääkis Jaana. “Tänapäeval on ju lapse kasvatamine nii kallis. Võib-olla hiljem, kui endal juba lapsed on, hakkab poeg mõtlema, et käitub sama süüdimatult, ja tütar jälle teeb isa käitumisest järelduse, et meestele ei maksa loota.”
Pähklemäe sõnul on tema praktikas küll enamasti kannatajaks nõrgem sugupool, kuid on tekkinud ka vastupidiseid olukordi, kus naised partneri suhtes psühhoterrorit kasutavad. “Emad näevad, et lapse isa on emotsionaalselt seotud lapsega ja takistavad suhtlust ning lõhuvad sidet isa ja lapse vahel. On olnud ka olukorda, kus lapse isa on meeleheitele viidud.”
Alimendifond lahendaks olukorra
MTÜ Üksikvanema Heaks esindajad käisid 21.märtsil Riigikogus avatud arutelul tutvustamas Soome ning teiste naabrite toetussüsteeme, milleks on riiklik elatisabifond. «Paneb imestama, et miks vaieldakse fondi loomise üle. Seda oleks pidanud ammu tegema. Leian, et probleemi lahendus peitub osaliselt elatisabi fondis. Fond ei ole seega ainult ülimalt oluline majanduslik tugi, vaid ka vahend likvideerimaks ühe kõige suurema tüliõuna ning pingeallika suhetes. Kõik Põhjamaad on kasutanud fondi paarkümmend aastat. Tülitsevate lahutatud vanemate lastega tegeledes avastasid psühholoogid, et proovides lapsi aidata, muutus nende laste olukord hullemaks, sest nad said teadlikumaks oma abitusest olukorda ise muuta. Seega ravi pigem lõpetati ja mõisteti vajadust tegeleda vanematega, et lapsi aidata. Hetke olukord on kohutav ning riik peab sekkuma. Fond on kindlasti üks abistav faktor lähisuhte vägivalla vastu võitlemisel ja kindlustunde kasvatamiseks vägivaldsest suhtest väljumiseks,» rääkis Kaarel Veike MTÜ Üksikvanema Heaks juhatuse liige.
