Kahe lapse ema: täna saadan lapsed isade juurde ja nutan kodus üksi...

 (126)
Kahe lapse ema: täna saadan lapsed isade juurde ja nutan kodus üksi...
Foto: Ilmar Saabas

Olen sünnitanud kaks toredat last, poisi ja tüdruku. Nende isadega ma paraku enam koos ei ela. Just — isadega. On läinud nii, et ka teisel ringil ei õnnestunud mul lapse isaga kokku jääda. Kuidas see kõik siis just nii juhtus, küsin ma endalt viimasel ajal. Oleksin ma saanud midagi paremini teha?

Esimese lapse sain oma noorpõlvearmastuse Toomasega. Olime mõlemad 22, süda täis armastust ja lootusi. Lahku läksime siis, kui poiss oli umbes viiene. Alguses olid suhted pingelised, aga saime sellest üpriski kiiresti võitu. Nüüd saame hästi läbi. Käime isegi teineteise sünnipäevadel. Toomas võtab poissi tihti enda juurde ja käivad koos isegi mu ema maal vaatamas. Mul on selle üle hea meel. Saame praegu kõik paremini läbi, kui koos elades. Viimased kaks aastat me tegelikult petsime üksteist, lahku minekust ega suhte parandamisest ei olnud juttugi. Arvasime, et selline ongi elu. Paljud paarid elavad ju nii koos. Aeg-ajalt tülitsesime nädalaid. Laps nägi seda kõike pealt ja oli väga närviline. Ühe suurema tüli käigus saigi teineteisele öeldud, et kui ei meeldi, siis mindagu minema. Ei mäletagi, et kumb seda kummale ütles. Kanged nagu me olime, asjad kerisid ja äkitselt avastasin ennast koos korteris, kust mu mees oli välja kolinud. See kõik tuli küll väga järsku, ent kohanesime uue olukorraga kiiresti. Hiljem sain aru, et ilmselt seetõttu, et tegelikult oli see suhe ammu kiiva kiskunud. Me olime liiga rumalad, et endale seda tunnistada ning elasime koos mingis tülisid täis reaalsuses. Kui mees oli välja kolinud, saime mõlemad kergemalt hingata ja asju distantsilt näha. Tülid olid aga kahjuks suhte täielikult hävitanud ning armastusest ei olnud juttugi. Jäi sõprus ja teineteisest kui lapsevanemast lugu pidamine. Millest mul on tegelikult hea meel.

Seotud lood:

Mulle ei jäänud küll meest, aga mu lapsele jäi hea isa. Nende suhe on parem kui meie kooselu ajal, sest me kõik oleme rahulikumad. Seega veedabki poiss kõik isadepäevad Toomase ja tema perega ning mis mul saab selle vastu olla. Kuigi Toomas suhtleb minu perega kenasti edasi, siis minul on suhted nende perega kaugeks jäänud. Nad süüdistasid lahku minekus mind. Hoolimata sellest, et Toomas on mitmeid kordi selgitanud, et süüdi olime mõlemad. Ju neil on nii lihtsam mõelda, et nende poeg oli ikkagi hea ja mina halb, tegin järelduse ja väga ei ole sinna enam kippunud. Mulle piisab sellest kui poiss oma vanavanematega läbi käib.

Tütre isaga ei ole asjad üldse nii kenad. Tülitseme siiani. Tegelikult ei ole me eriti kunagi koos elanudki. Me olime koos olnud mõned kuud ja siis läksime lahku. Kuu aega hiljem sain teada, et ootan last. Otsustasin, et olen juba piisavalt vana ning kui nüüd teist last ei saa, ei saa ma seda kunagi. Aborti ma teha ei tahtnud ja nii ma ka mehele ütlesin. Tema muidugi kahtlustas, et ei ole üldsegi tema laps ja ei tahtnud mu rasedusest midagi kuulda. Kuna ma ei kahelnud, siis lubasin isadustesti teha ja siis ta pisut leebus, kuid suhte jätkamiseks enam ka võimalust ei olnud. Olime liialt tülitsenud ja väga palju üksteist süüdistanud. Praeguseks oleme kokkuleppele jõudnud toetusrahas ja selles, et mõnedel tähtpäevadel aastas võtab ta tüdruku enda juurde. Üks neist on isadepäev. Taaskord, mul ei ole kahju, sest tütrega käitub mees väga kenasti ja on hea kui nad teineteist tunnevad. Ei ole ju tüdruku süü, et ta vanemad ei osanud kokku jääda.

Seega on isadepäev meie pere ja minu jaoks üks kummaline tähtpäev. Enda isaga suhtlen vähe, sest erinevalt minu laste isadest, lahkus tema meie elust nii, et minul tema ega ta vanemate juures käimise võimalust ei antud. Seega piirdub meie suhtlus SMS-i saatmisega.

Mis minu enda lastesse puutub, siis  on kokkuvõttes ikkagi veidi kurb see, et lapsed veedavad aega täiesti eraldi perekondadega, ilma minuta. Mina aga, olles kahe lapse ema, ärkan ometigi isadepäeval täiesti üksi. Mu laste elust ei ole küll nende isad kadunud, kuid minu elus neid siiski ei ole. Tunnistan ausalt, et tunnen sellest puudust — ärgata hommikul koos lastega ja teha oma mehele üllatuseks kooki või kaarte. Tänada teda selle eest, et ta on mu lastele hea isa. Et ta toob nende ja minu ellu rõõmu ja tuge.

Varem ma süüdistasin ennast selles, et asjad on nii läinud. Enam mitte, sest tunnen, et enesesüüdistus ei anna midagi juurde. Selles olukorras on olnud ka teisi osapooli peale minu, ka nemad tegid asju, mis selle olukorrani viis. Ent pisut kurbust tunnen ma tollel päeval siiski. Just seetõttu, et mu elus ei ole isa, keda mina emana tänada saaksin.