Höövelson rääkis konverentsil, et poeg tuli nende juurde pärast pikki ponnistusi. Eestis tehtud neli kunstviljastamist paraku ei õnnestunud. Aga Jaapanis rasestus Elena juba esimese katsega! Baruto tunnistas, et nad ei tea tänaseni, miks see nii läks. Peale selle avaldas vägilane, et lapse esimese 1,5 eluaasta jooksul ei suutnud ta lapsel mähkmeid vahetada. “Ostnud olen küll mähkmeid, aga 1,5 aastat ma neid ei vahetanud. Aga nüüd ma ületasin ennast, ükskord oli vaja seda teha ja nüüdseks olen juba harjunud,” selgitas mees.

Pikalt rääkis sumomaadleja oma lapsepõlvest, mis, nagu selgus, möödus peamiselt peenarde vahel.

“Meil oli suur farm. Aastaringselt tuli kanu toita, lehmi lüpsta jne. Suviti kõplasime juurikaid. Meie elu oli selline, et kui suvel ei tööta, siis talvel ei söö.

Nähes, kuidas ema kõike üksi teeb (isa meil ei olnud), tahtsime õe ja vennaga saada ruttu suureks, et talle võimalikult palju abiks olla. Tagasi mõeldes oli see üks väga hea kogemus, mis on nii mind kui mu õde-venda elus edasi viinud.. Teistel lastel olid Nintendod, meil aga kartulid-porgandid. Meie kasvatasime ka oma loomi lootuses, et nende eest saaks Nintendo ostmiseks raha, aga see raha kulus alati raamatutele ja riietele. “Reisil” saime käia ainult korra aastal kuskil maamessil, aga seda ka ainult siis, kui hein oli tehtud. Kui hein tehtud ei olnud, siis minna ei saanud.”

Samuti rääkis Höövelson, et on lapsepõlves kokku puutunud ka koolikiusamisega. “Koolis oli meil oma parfüüm, väike farmilõhn oli meil alati juures. Seetõttu saime ka muidugi koolikiusamise osaliseks, aga ka see oli omamoodi kogemus,” ütles ta.

Tagantjärele: aitäh emale, et sellise lapsepõlve meile kinkis! Kõik need asjad kokku: töö, ema aitamine, koolikius — ikka olen leidnud end mõttelt, et kui seda kõike poleks olnud, siis milline ma praegu oleks? Kas ma oleks sama visa, töökas ja järjekindel? Ma arvan, et ilma sellise lapsepõlveta ma ei oleks selline. ”

Moderaator Hannes Hermaküla uuris, milliseks eeskujus Baruto ise oma pojale olla soovib? “Mul on väike hobifarm on olemas, ma talle ikka käin ja näitan, mis loomadega tegu on. Muidu sa poest ostad porgandi, aga sa ei tea, kui palju on vaeva nähtud selleks, et porgand sinna poodi saab, kui palju on kasvatamisega vaeva nähtud. See on austus toidu vastu ka,” selgitas mees.

“Olen enda vaimusilmas ette kujutanud, et tahan talle samasugune eeskuju olla, nagu ema oli mulle — et oleks kelleltki õppida. Eks me peame ka selleks pingutama, meil on esimene laps, ikka hakkame meie ka vahepeal guugeldama… Aga loodan, et poiss võtab meist eeskuju ja et oleme talle head vanemad. Tahame temaga võimalikult palju mängida ja hüpata ja koos ühise söögilaua taga aega veeta."

Kas sinu pojast tuleb ka maailmameister? “Ma usun küll!”