Kallike, su laps ei ole tegelikult sinu oma!
Olin ka ise kunagi mingi adopteerimist käsitleva filmi järel vanematelt küsinud, ega mind ometi adopteeritud pole. Vanemad väitsid tuliselt, et asi nii pole. Millegipärast see siiski vaevas mind, kuid kergendusohe tuli südamest — olin õnneks oma vanemate täisvereline laps, või nii lasti mul vähemalt uskuda, kuni…
Ema oli pikka aega haige olnud. Pärast mitmeid analüüse selgus ka tema nahavärvi muutus ning teda vaevanud rusuv tunne kõhus — maksavähk. Arstid ei lubanud midagi ja tulevik tõotas veelgi tumeneda. Ema tervise eest võideldi erinevate ravimitega, aga lõpuks istusime haiglas tema voodi kõrval, oodates hirmuga viimast päeva.
Lugesime isaga talle korda mööda ajalehti, täitsime temaga koos ristsõnu, käisime ratastooli tõstetud kõhna inimvarega jalutamas. Me ei tihanud kordagi küsida, kuidas sa end tunned või on sul veel soove. Me elasime hetkes.
Ühel jalutuskäigul viipas ema meid isaga lähemale ja sosistas (ta hääl oli väga vaikseks jäänud), et me istuks pingile ja kuulaksime, mis tal öelda on. Mul käis peast läbi, et nüüd räägime me matustest. Kuid ma eksisin.
Esmalt palus ema meie käest andeks.
Pole ju vaja, miks, ei saanud me pisaraid tagasi hoitud…
Ema rahmas käega meid vaikseks ja ütles sosinal:
“Leo, sa ei ole Silja isa. Silja tehti kaks nädalat enne, kui me sinuga sinna maale jõudsime. Sellepärast ta sinu arvutamise järgi varem sündiski. Mäletad, sa tegid veel nalja, et kui ta õigeaegselt oleks sündinud, oleks vene väginaise mõõtudes olnud… See oli noore tüdruku suvine vallatus, millel poleks pidanud mingeid tagajärgi olema, aga teisiti läks… Ma ei julgenud siis tunnistada, aga ma ei saa seda valet hauda kaasa viia. Siljal on õigus teada. Leo, sul on õigus teada. Sa oled olnud hea isa, pea palun sellel tüdrukul silm peale, kui ma ükspäev siit lähen.”
See hetk oli kolmiksurm.
Ma oleks tahtnud karjuda ema peale, kes andis mulle kaks matust korraga.
Loomulikult sain ma aru naisest, kes tahtis oma südant kergendada enne viimast teekonda. Kuid miks ei teinud ta seda varem?!
Kui küsisin emalt oma päris-isa kohta, heitis ta vaid käega ega vastanud sellele. Tundsin, kuidas vajusin üha sügavamale musta auku — mu perekond oli kildudeks, minu ja ema vahel olid valed ja oma päris-isast ei teadnud ma mitte midagi.
Täiskasvanuna on sellist sõnumit kuradima raske vastu võtta, teisalt aitab just elukogemus emotsioonidele piire panna.
Võtsin Leol käe alt kinni. Tema on minu isa, teist isa mul ei ole! Ja kui temaga kunagi ka kohtuksin, siis bioloogilisus ei loe pika hoolitsuse ja kasvatuse kõrval mitte midagi.
Isa silitas õrnalt naeratades mu juukseid, aga ei öelnud ei emale ega minule midagi. See oli tallegi šokk.
Nädal hiljem ema suri. Ta oli vaba kõigist valudest, ka südamevalust. Kuid küsimused jäid. Ei, minu ega isa suhe ei muutunud, aga meie vahel oli tekkinud soovimatu teema. Ma ei tahtnud isalt küsida, kas ta teab mu päris-isast. Sest muidu ta oleks ehk solvunud. Samas oleks ma tahtnud teada, millisesse suguvõsasse mu juured ulatuvad.
Siiski, mõned kuud hiljem võtsin julguse kokku, ja pärisin, kas ema jutt oli talle tõesti uudis. Põhjenduseks tõin oma teismelised, kurameerimise eas lapsed, et nood teaksid nii oma sugulastest eemale hoida. Isa ei osanud mind paraku aidata.
Ma ei tea, mida teeksin, saades teada, kes on mu bioloogiline isa. Kuidas ma temasse suhtuksin? Ja isegi kui saaksin lõpuks tema isiku teada, siis, kas otsiksin ta üles ja räägiks ema ülestunnistustest. Kusagil ta on…
Kindlasti on veel selliseid minutaolisi, teise kaela sokutatud lapsi. On ilmselt selliseidki lapsi, kes ei saa oma isast kunagi teada ainuüksi seetõttu, et nende isad on emade sõnul surnud. Aga mis siis, kui sellel isal on veel lapsi? Kui need lapsed omavahel armuvad?
Kui meie vanemad saladusi hoiavad, tuleb meil ju ühel hetkel lihtsalt eelmängu asemel dna-teste teha. Äkki oleks aeg luukered kapist välja tuua ja vastata küsimusele, miks me elame oma laste elud vastutustundetult sõlme.
