"Kallis ema, miks sulle oli vaja nii palju lapsi?"
Mul on kaheksa õde-venda. Isa pole üks, kokku kolm. Mul on ühine isa noorema vennaga. Lapsepõlv oli hullumaja, olin vanuselt teine. Mäletan, et päris pisikesena oli issiks üks vuntsidega Raivo, kes pidevalt purjus. Siis Raivo kadus ja tuli asemele onu Andres, kelle endine naine oli mu klassiõe ema. See sama tüdruk hakkas mind koolis kiusama, sest oli vihane, et minu ema lõi tema isa üle. Ega Andreski viimaseks jäänud, kui olin teismeline, sigines majja Paul. Talle ei öelnud ma enam ei isa ega onu. Ta oli lihtsalt Paul — töötas kohalikus tehases ning aeg-ajalt kadus viieks-kuueks päevaks. Naljakas on see, et mu ema ise joonud praktiliselt üldse, aga teda tõmbas ikka joodikute poole.
Jõulud jõuluvanata
Meil oli pisike korter. Alguses isegi ühetoaline, aga kuid meid oli juba kuus, sai ema valla toetusel uue korteri. Sellise, kus pooltelt seintelt oli tapeet maas ning vetsus pidi vett tõmbama üleval rippunud jublakast. Jõuludeks tõi jõuluvana üldiselt mitme peale näiteks kommipaki, heal juhul uue kelgu või hiljem kleepsuraamatu. Üks talv oli väga külm ja küttearved kasvasid ja kasvasid. Jõuluvana siis meie koju ei jõudnudki.
Inimene harjuvat, kuid mina ei harjunud. Ma tundsin end omaenda kodus võõrana. Pidev karjumine, väiksemate laste mähkmete vahetamine… Siiani toob judinad peale. Ema ise oli reaalsustaju praktiliselt kaotanud, ta elas oma pisikeses maailmas: töö toidupoes, lapsed, mees. Ta ei suutnud olla üksi ilma meheta, vajas kedagi tugevat enda kõrvalt, nii ta oligi igasugu Raivode ja Andreste tallamatt. Üks mu vanem õde suunati Kaagverre õppima, üks vend jäi korduvalt klasse kordama. Mind ennast kiusati. Üle kooli oli teada meie perekonna taust. Klassis oli palju neid, kes tulid iga päev kooli uute riietega ning uhkeldasid ratta või CD-pleieriga. Ja siis olin mina — iga päev üks ja sama kampsun, kulunud teksapüksid, ühed ja samad sokid nädal aega jutti jalas. Pole siis ime, et ma teismelisena end näljutama hakkasin. Kujutasin ette, et kui ma olen ilus ja kõhn, siis on kõik palju parem, siis kõik armastavad mind. Nii loomulikult ei läinud, lõpuks olin lihtsalt kõrend. Ja kodus läks asi vaid hullemaks, ema oli vahepeal veel ühe lapse saanud. 17aastasena istusin kodus ja hoidsin ema eest lapsi, samal ajal kui kooliõed esimest korda armusid ja pidudel käisid.
Kolisin Londonisse
Keskkooli lõpetamise järel sõitsin lihtsalt mitmeks aastaks välismaale. Mul oli null plaani, läksin alguses Rootsi tööle, sealt edasi Inglismaale. Elasin Londonis alguses otseses mõttes mahajäetud majas. Oli teatud seltskond, viimaks sain töö ühes kiirsöögikohas ning sealsete töökaaslastega (kes muide olid pärit Lätist) üürisime pisikese korteri ühes Londoni slummis. Aga välismaal kasvas minust parem inimene, rebisin end lahti nendest sidemetest, mis mul veel perekonnaga säilinud. Kui Eestisse tagasi tulin, hakkasin oma elu elama, lõpetasin kutsekooli raamatupidamises ning leidsin normaalse töö. Jah, suhtlen ikka oma perekonnaga, kuid suhteliselt vähe. Isegi õdede-vendadega hoiame küllaltki omaette. Nooremad elavad siiani emaga. Häbi tunnistada, aga üks mu vend on juba pikemat aega vangis.
Ise olen tänaseks abielus ja mul on kaks last. See on piir! Mees tahaks rohkem, aga ma keeldun. Ma usun, et kahte last suudame armastada ja pakkuda neile ka head elu, aga sellest aitab. Mõtlen vahel, et kui ema oleks piirdunud paari-kolme lapsega, oleks ehk kõik läinud teisiti.
