Kas korterisse ikka tasub lemmiklooma võtta?

Mu 10aastane poeg on juba ligi aasta aega ajanud iga lapsevanea õudusjuttu: “Tahaaaaan koeraaaaaa!” Oleme mehega arutlenud ja kaalunud, kuid kõik paistab lemmiklooma võtmise vastu töötavat — meie tilluke kolmetoaline korter, minu ja mehe täispikad tööpäevad, väga harv võimalus kuhugi maale puhkama sõita. Poisilgi on kool, muusikakool ja kaks korda nädalas trenn — kes selle koera jaoks aega peaks leidma`?

Poiss aga lunib ja mangub, kogub koerapilte (unistab pikakarvalisest taksist) ja käib klassiõe koeraga jalutamas. Ma saan temast aru, sest olin kunagi ise samas olukorras. Tõsi, mina sain koera, kuid meil oli eramaja ja kodune vanaisa, nii et loom ei jäänud kordagi üksikuks. Aga milline elu oleks koeral päevad läbi Mustamäel viiekorruselise maja korteris istuda ja kurvalt aknast välja vahtida?

Arutlesin oma sõbrannaga, kes elab samuti Mustamäel, aga pisut suuremas korteris ja kes võttis kahe aasta eest oma tütardele koera.Ta ütleb, et koeral pole häda midagi, temaga käiakse hommikul, lõunal ja kaks korda õhtul õues pissil ja vahel sõidetakse kusagile linnast eemale, et loom saaks end vabamalt tunda ja joosta. Aga mina arvan endiselt, et kõige õnnelikumad on need loomad, kelle pere on pidevalt nendega, kes saavad aias jalutada…

Loomulikult ei taha ma ka looma järelt koristama hakata. Jah, poeg on kordades lubanud, et hoolitseb kõige eest ise, aga olgem ausad — kõik lapsed lubavad seda ja lõpuks koristavad ikka ema-isa.

Ma tahaksin teada teiste lapsevanemate arvamusi. Mis on korterisse koera võtmise plussid-miinused? Mina näen vaid miinuseid…