Kas lasta laps ristida?
Sel suvel ristisid Silja ja Harpo oma pisitütre Ursula. Pere meelest ei oleks teisiti mõeldavgi olnud, kuna mõlemad vanemad olid samuti lapsena ristitud.
Noored vanemad usuvad, et olla ristitud on pigem privileeg ja õnnistus kui lapsele millegi peale surumine. „Ma tunnen, et nüüd on tal kaitse, et kaitseinglikesed valvavad tal ümber. Ta on kindlustatud ja kuidagi turvatud,” usub Silja.
Ta lisab, et usk annab ka võimaluse igavesele elule. „Võib-olla hing ei lähe siis tühja, ei lähe kaduma. Oled igavene,” selgitab naine oma vaatenurka. Isa Harpo arvates on põhiline, et laps saaks õnnistuse.
Silja sõnul ei ole tema kunagi tundnud kahetsust, et ta juba lapsena ristiti. „Kui leeris käisin, toimus leerilaste ristimiseks kesköine missa. See oli hinge kõditav, kuidagi teistmoodi. Selle kogemiseks oleks tahtnud kas või lasta end uuesti ristida, kuigi seda teha ei saa — ristimine on igavene, seda maha ei pesta,” meenutab Silja oma erilist kogemust.
Mis saab siis, kui Ursula peaks ühel päeval vanematele teatama, et tahab usku vahetada?
„Kui ta ise mõtleb nii, siis jah,” arvab Harpo. „Kui see on põhjendatud, ja mitte mingi onu või tädi ei ole teinud talle ajupesu,” täiendab Silja.
Kuid kas usust lahti ütlemine või selle vahetamine ei ole justkui reetmine? Harpo arvates mitte. „Igas asjas on niimoodi. Poliitikas või kus tahes. Kui sul on ikka Savisaart toetavad vanemad, siis laps on ka varsti kesknoortes,” ei tunne Harpo, et nad oleks Ursulat ristides justkui lapse saatuse otsustanud. Ta lisab: „Jumal on üks, aga lähenemine teine.”
Tänapäeval suurt populaarsust koguvat pulmapidude pidamist kirikus ja noorpaaride kommet end ainult sel eesmärgil ristida lasta võib Harpo arvates võtta kui moehaigust. Ent Silja ei eelda, et kõik kiriklikest pulmadest unistavad noorpaarid ainult uhke tseremoonia eesmärgil end pühakoja ruumides laulatada lasevad. „Arvan, et kui käid enne laulatust leerikoolis, avab see su silmad ja hakkad elu teistmoodi nägema.”
Üheks oluliseks momendiks ristimise juures peavad Harpo ja Silja ka ristivanemaid. Nendeks valitakse inimesed, kelle kätte vanemad usaldaksid oma lapse, kui nende endaga midagi juhtuma peaks.
Silja ja Harpo meelest on usk elu osa. Iga päev nende peres koos ei palvetata, kuigi mõlemad tunnistavad, et võiks. „Iseenesest oleks see ilus, siis sa ei võta seda, et sul on söök laual ja on kodu, nii lihtsalt ja iseenesestmõistetavalt ja oskad väärtustada,” jõuavad nad Silja arvates perega ka kirikusse liiga harva. „Kui mul on raske, siis võin paluda või mõtelda, probleemidele teistmoodi läheneda. Mul on tugi, tunnen, et ma ei ole üksinda,” loodab naine, et ka ristitud tütreke sedasama tajub.
Kes: AHTO (33) ja KRISTI (28)
Laps: ROMEK (3 k)
Kas lasta laps ristida? EI
Kristi ja Ahto on raudkindlalt lapse ristimise vastu. „Laps peab ise valima. Ma ei saa ju lapsele mingit usku ette kirjutada!” on Kristi veendunud.
Lõuna-Eestist pärit Kristi nii ema- kui ka isapoolsed vanavanemad on ristitud. Seetõttu tahtis vanaema, et ka Kristi ja tema õde ristitakse. Lastele osteti uhked kleidid ja rist, kuid enne tähtsat hetke jäi kleit väikseks ja pühitsemine lükkus tulevikku. See teeb Kristile ainult heameelt.
„Mulle poleks meeldinud, kui vanemad oleks minu eest usuvaliku ära teinud,” põhjendab naine. Kristi on oma vanematele ja vanavanematele väga tänulik, et nad pole talle aktiivselt usupropagandat teinud ja oma veendumusi peale ei suru. Kuigi algul seda pisut üritati ja tüdruk pandi pühapäevakooli.
Kristile meenub lapsena kirikus käimisest pigem aeg, mil Eestisse esimesed laadungid välismaiseid komme ja kleepekaid saabuma hakkas. „Käisime õega sellepärast pühapäevakoolis, et välismaalt tuli nänni, ja kui mingisuguse salmikese või palve pähe õppisid, siis anti kleepsukesi. Saime sealt õega pigem nännikultuuri kui religiooni,” tõdeb ta.
Sellest hoolimata on Kristil jäänud harjumus jõulude ajal kirikus kontserdil käia. „Ka siin pole usuga midagi pistmist, see on pigem jõuluaegne traditsioon, nagu paljudel teistelgi eestlastel,” leiab ta.
Kristi arvates paneb usu sügavama sisu kõikuma ka see, et paljud end kiriklikult laulatada lasknud tegelikult religiooni vastu mingit huvi ei tunne. „Nad ei tee seda usu pärast, tahavad lihtsalt kirikus laulatustseremooniat saada,” on Kristi veendunud.
Ka Ahto vanemad on ristimata. „Oleme põliseestlased,” kuulutab ta. „Meest kepiga ei usu, usklik ei ole ja puud ka ei kummarda. Kirik on mulle hoopis teise tähendusega.” Kristi täiendab, et temal seostub kirik pigem kultuuriga. „Pean silmas seda, et pühakojad on igal maal erinevad ja iseloomustavad selle maa rahvast,” selgitab ta.
Kas pojast kunagi usklik saab või millise religiooni omaks tunnistab, selle üle Kristi praegu pead ei murra. „Tema valik, mina kätt ette ei pane,” on ema resoluutne. Ka pole ta veel pikemalt mõelnud, kuidas lapsele tulevikus selgitada, kes on jumal ja mida kirikutes tehakse. „Kui laps küsib, küll ma siis vastused leian. Kuid mulle pole keegi kunagi pidanud seda seletama, ma sain ise asjast aru,” sõnab ta.
Kristi vanaema on aga uuele ilmakodanikule kingituseks andnud raha, mille eest palunud pisipoisile kaitsva risti muretseda. „Vanaema soovile ei saa ju vastu astuda,” lubab Kristi kõigest hoolimata pojale amuleti osta.
