Iseloom või stress

Ta kardab kõike, ta ei taha midagi uut proovida, laste seltskonnas on ta vaikne ja häbelik.

On olemas vahe ärevusel kui emotsionaalsel seisundil ja ärevusel kui isiksuse iseärasusel.

Emotsionaalne ärevus on lapse normaalne reaktsioon mingi uue ning talle veidi arusaamatu olukorra puhul. Näiteks närveerivad lapsed kontrolltööde eel või teise kooli ülemineku puhul.

Ärevus iseloomujoonena ilmneb aga selles, et lapsel tekib väga lihtsalt ja sageli ärevusseisund, kusjuures igal võimalikul põhjusel. Soodsates tingimustes võib see lapse vanemaks saades vaibuda, ent päris mööda see siiski ei lähe.

Miks ta selline on?

Ärevuse kui isiksuse iseärasuse põhjuseks on kaks faktorit. Need on lapse kõrgenenud tundlikkus ja tema närvisüsteemi nõrkus. Kui lapsel on tugev närvisüsteem või madal tundlikkus, siis ei suuda isegi kõige ärevamad vanemad kujundada temas ärevust kui iseloomujoont. Laps ei mõista vanemaid: „ Miks nad nii tõmblevad?”. Või ei saa aru, miks nii palju on tarvis närvitseda, kui „seda on ju nii lihtne teha”.

Ent tundlik ja nõrga närvisüsteemiga laps „nakatub” vanemate ärevusest väga kergesti. Kui vanematele on omane ärevus, siis soovitus seda lapse eest võimalikult palju varjata ning jääda kasvõi väliselt rahulikuks, ei ole teostatav. Samas teavad need vanemad suurepäraselt, mis tunne on olla selline haavatav ja tundlik. Nad mõistavad last paremini, võivad teda toetada ja jagada oma kogemusi.

Selgub, et üldise ärevuse kujunemiseks on vajalikud algsed bioloogilised eeldused. Kui sul on kodus ärev laps, ei tähenda see, et sina oled teinud tema kasvatamisel midagi väga valesti. Ta lihtsalt on selline ja kõik.

Samas võib ärevus teatud sfäärides tõepoolest tekkida täiskasvanute mõjul. Kui laps tunneb näiteks, et ta ei õigusta talle tähtsate täiskasvanute ootusi või ei saa millegi tema jaoks olulisega hakkama.

Kuidas teda aidata

Kui ärevus on lapsele omane isiksuse iseärasus, tuleb talle luua eluks soodsad tingimused.

1. Realistlikud vanemlikud ootused. Ärev laps on haavatav ja nõrk, seetõttu ei tasu üritada temast liidrit, seltskonna hinge ja vaprat kangelast teha . Ta on just nimelt selline, austa seda ja ära ürita teda muuta.

2. Palju toetust ja kiitust. Toetus on rahulik suhtumine ebaõnnestumistesse (kusjuures rahulik ei tähenda mitte ükskõiksust). Kiita tuleb last edusammude eest ning alati peab valmis olema osavõtlikult ära kuulama tema hirmusid ja kartusi. Vajalikud on soojad ja emotsionaalsed suhted perekonnas. Lausa kohustuslik on kiitus igasuguste saavutuste eest. Pole vaja karta, et kiidad liiga palju, see ei ole praktiliselt võimalik, sest sellised lapsed on oma võimete suhtes äärmiselt kriitilised.

3. Säästev režiim. Kui väga sa ka ei tahaks avada oma lapse ees „võimaluste ääretut ookeani”, siis see kõik ei ole tema närvisüsteemi jaoks. Tema vajab rohkem puhkust ja lemmiktegevusi ning võimalikult vähe pingeid.

4. Stabiilne, ettearvatav keskkond. See puudutab lapse elu üldist elukorraldust ning perekonna emotsionaalset tausta. Loomulikult on elus alati ootamatusi, ebameeldivusi ja konflikte. Ent ärev laps on äärmiselt tundlik, ta tabab intuitiivselt oma vanemate meeleolusid ning muretseb väga, kui midagi on valesti. Tema jaoks on oluline mõsta, mis toimub. Näiteks, kui vanemad tülitsevad. Ilma vanemate selgitusteta võib ta välja mõelda kõikvõimalikke süžeesid ning minna oma hirmudes ja fantaasiates väga kaugele.

5. Lapse iseärasuste tunnistamine ning ühiselt selliste lahenduste otsimine, mis teda aitaksid erinevates olukordades rahu säilitada. Peamine, et see oleks just ühine otsimine, mitte aga lapsele ettepanekute tegemine. See, mis sinule sobib, et pruugi üldsegi mitte temale sobida.

6. Edukus. Aita lapsel leida kasvõi üksainus tegevus, kus ta suudab midagi teistest paremini teha (või olgu siis teistega ühel tasemel). Edukuse tunnetamine on tema jaoks äärmiselt oluline.

Kooliärevus

Loomulikult on äreval lapsel koolis alati keerulisem toime tulla. Sageli saab sellest tema jaoks raske katsumus. Ja kui algklassides võib lihtsamini leida kannatliku ja mõistva õpetaja, siis vanemates klassides tuleb hoolt kanda selle eest, et lapsel oleks lisaks koolile veel mingi tegevus, mis talle rahuldust pakub, juhuks, kui koolis kõik ei suju.

Ärevus võib segada teadmiste omandamist. Tavaliselt pole probleem selles, et laps õpib vähe. Ta vaid kardab, et ei õigusta vanemate ootusi, et satub klassikaaslaste naeru alla või on õpetaja tema suhtes karm. Siin võib abiks tulla psühholoog, kes aitab lapsel õpetajaga kontakti leida. Ka vanemad ise peaksid oma ootusi ümber hindama. Lapsed ei pea ellu viima meie ambitsioone. Juhtub ka nii, et õppimisega on kõik korras, ent suhted eakaaslaste ja täiskasvanutega ei laabu. Siingi saab aidata psühholoog ning spetsiaalne töö lapsega, mis on suunatud ta ärevuse vähendamisele.

Mida ei tasu teha

  • Kasvatada lapses „iseloomu”, sundides teda karmilt oma hirmudest lahti saama. Ärevad lapsed ei aktiviseeru stressiolukorras, vaid vajuvad tegevusetusse. Laps võib kaotada võime teha isegi seda, mida ta tavaliselt hästi oskab. Mõned sellised „kasvatusaktsioonid” ning lapses süveneb veendumus, et ta ongi rumal, abitu ning võimetu midagi korda saatma.
  • Välja naerda ta hirme, isegi, kui see on pehme iroonia või perekondlik huumor. Tema jaoks on kõik tema üleelamised vägagi tõsised.
  • Rääkida, et ta ei pea närveerima. Kui ta seda suudaks, siis ta ei närveeriks. Tuleb lihtsalt anda lapsele võimalus rääkida oma muredest, tunda talle kaasa ning otsida siis koos temaga lahendust.
  • Hirmutada teda iseenda muretsemisega ning kaitsta teda üleliia. Vahel suhtuvad vanemad, kes on mures oma lapse haavatavuse pärast, igasse olukorda kui potentsiaalsesse traumasse. Näiteks küsides alatasa, kas talle on ehk keegi liiga teinud.
  • Viidata pidevalt lapse puudustele. Sellised lapsed on niigi teadlikud oma „nõrkadest” külgedest. Vanemad peavad aga kindlustama tema jaoks tagala ja toetuse.

Äreva lapse käitumise iseärasused ja suhtumine iseendasse.

  • Laps kahtleb pidevalt eneses.
  • Ta kardab eksida.
  • Ta närveerib liigselt enne kontrolltöid ja kardab klassi ees vastata. Tulemused on siis võrreldes kodutöödega alati madalamad.
  • Arvab, et ta pole kuigi tark, võimekas, sümpaatne jne.
  • Suhtub haiglaslikult igasugusesse kriitikasse, ka kõige kergemasse.
  • Ta aina kahtleb ning on mures oma tervise pärast.
  • Muretseb sageli oma vanemate pärast, nende tervise ja elu pärast.
  • Tal on keeruline sulanduda uude kollektiivi ja ta ei ilmuta initsiatiivi teistega tutvumiseks.
  • Tal on raske midagi küsida või paluda mitte üksnes võõraste käest, vaid ka tuttavatelt.
  • Ehmub kergesti ja ei rahune niipea.
  • Tal on palju hirme. Sai alles ühest lahti, kui juba tekib uus.
  • Ta mõtleb pidevalt välja mingeid ohte ning läheb närvi.
  • Ärevusseisundis võib laps kokutama hakata, kuigi tavaliselt räägib normaalselt.

Allikas: Domašni Otšag