Kas oleme kohustatud oma ema armastama?
Üsna sageli võib meid häirida tunne, et ema ei pruugi meid armastada ja et tedagi on võimatu armastada. Ning siis muutuvad meie suhted temaga üpriski keerulisteks. Kuidas end selle kõige eest kaitsta?
Nii palju, kui me ka tema peale ei vihastaks, ei suuda me siiski öelda: „Ma ei armasta teda”. Ema on ema. Seda ei tohi unustada. Miks siis? Mis teeb meie sisemise sideme nii unikaalseks, et seda ei ole võimalik mitte mingitel asjaoludel purustada?
Sotsiaalne kohustus
Meie ühiskondlikus teadvuses on üks kõige enam levinud müüt lõputust ja isetust ema ja lapse vahelisest armastusest. Ega asjata vanarahvas ütle, et mitte keegi ei armasta last nii, nagu seda teeb tema ema. „Ema jääb pühakuks”, nõustub prantsuse sotsioloog Christine Castelain-Meunier. „Tänapäeval, kui lagunevad traditsioonilised peremudelid ning segunevad kõikvõimalike rollidega — vanemlikest kuni seksuaalseteni — , kaovad tavapärased orientiirid. Me üritame haarata aja poolt kontrollitud stabiilsuse järele. Just seetõttu on ema kuju muutumatum kui ei kunagi varem”.
Algne ühinemine
Meie suhted on kahetised, vastuolulised. See läheduse aste, mis algselt on olemas ema ja lapse vahel, välistab mugavate suhete olemasolu. Alguses on täielik ühinemine: me kõik tulime siia maailma oma ema südame alt. Hiljem saab emast väikelapsele ideaalne ja kõikvõimas olevus, kes suudab rahuldada kõik tema vajadused ja nõudmised. Ent hetk, mil laps annab endale äkki aru, et ema ei olegi täiuslik, on talle šokk. Mida vähem ema lapse nõudmisi rahuldab, seda raskem on löök. See võib tekitada sügava solvumise, mis hiljem kasvab üle vihaks.
„Sellised vaenulikkuse hetked on tegelikult osa lapse arengust”, selgitab psühhoanalüütik Alain Braconnier. „Kui need on üksikud hetked, siis läheb kõik normaalselt. Kui aga vaenulikud tunded piinavad kaua aega, saab sellest probleem”.
Sageli juhtub seda lastega, kelle emad on liigselt tegevuses iseendaga, kannatavad depressiooni all, on liiga nõudlikud või, vastupidi, hoiavad lapsest eemale.
Ainukestel lastel või nendel, kes on kasvanud poolikus peres, on raskem endale tunnistada ebameeldivaid tundeid ema vastu.
„Olen alati olnud tähtsaim oma ema elus”, räägib 33-aastane Henry. „See on vist suur õnn, mis mitte kõikidele osaks ei lange. Ometi on see ka raske koorem. Mul ei õnnestunud kaua aega kellegagi tutvuda ega enda isiklikku elu korraldada. Ema ei suutnud mind mitte kellegagi jagada”.
Sünnist saadik võlglane
Psühhoanalüütikud räägivad „algsest võlast” ning selle tagajärjest — süütundest, mis meid kogu eluks seob emaga, kellele võlgneme tänu oma sünni eest. Meil on õigus mitte tunda seda armastust, ent me ei tihka seda õigust kasutada. Millised ka meie tunded ei oleks, on hingepõhjas alati lootus, et kunagi võib kõik laabuda. Meis elab lapselik täitmatu igatsus hea vanema järele. Meis on janu õrnuse ja tingimusteta armastuse järele. Meie ettekujutuses ei ole vahet lapsena kogetud kõikvõimsa ema kuju ning reaalse inimese vahel. Ema kuju ei muutu ajaga. Selles on nii lapseliku meeleheite sügavust (kui emal läheb poes kauem aega ning meie arvame, et oleme ta kaotanud ja ta ei tule enam tagasi) kui ka hilisemaid ambivalentseid tundeid.
Leida distants
Kui suhted on liialt piinarikkad, on hädavajalik hoida õiget distantsi. Meil ei lähe kergemaks, kui lubame endile mitte armastada oma ema. Ent suhted muutuvad distantsi hoides tunduvalt paremateks. Seda aga vaid siis, kui muutusteks on valmis mõlemad pooled — nii ema kui ka täiskasvanud laps. Esimese sammu peab astuma alati laps. Ürita oma vastakad tunded ema vastu osadeks jaotada. Millal need emotsioonid tekkisid? Kas täna või kauges lapsepõlves? Võimalik, et osadel pretensioonidest on juba aegumistähtaeg ammu möödas. Ürita vaadata oma ema ootamatu vaatenurga alt. Kujutle, kuidas ta elaks, kui talle poleks sündinud sind. Ning lõpuks tunnista, et ka emal võivad olla sinu vastu keerulised tunded.
Niisiis, piinavate tunnete puhul võib üritada end kaitsta, seades sisse distantsi omavahelistesse suhetesse. See võimaldab vabaneda saatuslikust ja alandavast „vanem ja laps” seosest ning alustada täiesti uut. Nii lõpetavad ema ja laps teineteise elu mürgitamise. Nad suudavad nüüd teineteist hinnata hulga jahedamalt ja, mis kõige tähtsam, kainemalt. Nende vastastikused suhted hakkavad sarnanema sõpruse ja koostöö suhetele. Nad hakkavad rohkem hindama aega, mis neile on koos olemiseks määratud. Nad õpivad kokku leppima, naljatama ning valitsema oma tundeid.
Allikas: Psychologies
