Kas tänapäeva vanaemad on egoistid?

 (66)
Kas tänapäeva vanaemad on egoistid?
Scanpix

Inglise keele kursused, tantsuõhtud, kohtumised sõpradega kohvikus, reisid… Tänapäeva vanaemade ja vanaisade mitmekesises elus pole alati aega lastelaste jaoks. Mis see siis on — egoism või loomulik soov elada lõpuks iseendale?

Ema kurdab aina, et näeb vähe mu lapsi”, räägib Katrin irooniliselt. „Kui ma aga palun, et ta oleks nendega puhkepäevadel, siis on tal terve hulk tähtsamaid asju ajada — küll läheb basseini, küll esietendusele teatrisse”. Katrini ema on 56-aastane energiline daam, kes avameelselt tunnistab, et pole valmis end tervenisti lapselastele pühendama. „Tütar ja väimees töötavad, väsivad ja seetõttu ma püüan vahetevahel lapsed puhkepäevadel või pühade ajal enda juurde võtta, et vanemad end välja puhkaksid. Ülejäänud aja on nendega hoidja. Meie oleme mehega veel piisavalt noored, aktiivsed ning armastame mõlemad oma tööd. Miks me sellest loobuma peaksime? Palk võimaldab meil kaks korda aastas reisimas käia. Kasvatasime üles oma kaks last, nüüd on nende kord omasid kasvatada. Meie aga tahame vaadata maailma”.

Tänapäeval on üha enam üle 50-aastaste naiste ja meeste elustiil vägagi aktiivne. Eriti palju on nende seas suurlinnade elanikke.

Seotud lood:

Olukorda võib seletada möödunud aegadega, mil kolm ja vaata et neli põlvkonda koos elas. Ja mitte ainult korteriprobleemi tõttu. Sõjad, repressioonid, materiaalsed ja olmeraskused võidi üle elada vaid üheskoos. Tänapäeval elab enamus lastest vanematest lahus ega sõltu nendest materiaalselt. Pealegi jõuavad vanadus, haigused ja abitus tunduvalt hiljem kätte. Lähenedes pensioniaastatele, ei tunne see põlvkond end enam eakana. Eriti võib seda märgata naiste juures. Neil on kõrgem haridustase kui oli nende eelmiste põlvkondade eakaaslastel, nad on emantsipeerunud ja neid on keeruline kasvatada „meie lapsepõlve vanaemade” vaimus.

Ja ikkagi, kui vanemad valivad puhkusereisi või õhtused kursused selle asemel, et õppida lastelastega pärast kooli, solvuvad nende täiskasvanud lapsed, pidades sellist käitumist egoistlikuks.

Kas see siis ongi nii?

Õigus valida

Olukord pole lihtne. Loobuda oma unistustest ja soovidest ning pühenduda lapselastele… Seda eeldades tasub mõista, et jutt käib ohverdamisest. Enamuse aja elust ei jätkunud vanaemadel ja vanaisadel aega enda jaoks, oma huvide ja hobide jaoks. Ja nüüd, kus neil ei lasu enam laste eest hoolitsemise koorem, püüavad nad elult saada seda, mis omal ajal puudu jäi. Ehk siis realiseerida käest lastud võimalused.

Lapselapsed on aga pigem rõõm. Vanema põlvkonna esindajatel on tingimata õigus nende kasvatusse sekkuda nii palju, kuivõrd nad seda tahavad. Samas on kaasaegsed vanaemad ja vanaisad ise sageli teises või kolmandas abielus. Elavad lastest eraldi ning mõned neist kulutavad kogu oma aja ja jõu oma uue pere heaks.

Tekib paradoks. Vanem põlvkond tahab elada teisiti, uut moodi. Nende lapsed aga tahavad hoida traditsioonilisi ettekujutusi vanemate kohustustest perekonnas. Noored vanemad on sageli solvunud — nad vajavad abi, ega saa seda.

Nende ootustes kumab sageli läbi tõik, et nad pole valmis võtma enda peale uut vanemate rolli ja kandma vastutust omaenese laste eest.

Aga on ka teisi põhjusi.

Pühendumuse piirid

Vanaemad ja vanaisad peavad kehtestama peresiseste suhete piirid ning isegi kaitsma neid. Seejuures tunnetavad nad sageli süütunnet, kuna pole päris kindlad oma õiguses öelda lastele „ei”. Paljude vanavanemate jaoks on oluline, et nad ise võivad valida, kuidas ja millal nad tegelevad oma lastelastega. Üks asi on hinnata ja hoida perekondlikke suhteid, hoopis midagi muud on võtta endale kohustuste ja piirangute koorem.

Ometi ei suuda mitte kõik lapsed mõista selles osas oma vanemaid. Samas võib reaalne või kujuteldav vanavanemate suhtumine lastelastesse lahti kiskuda ka laste eneste lapsepõlve haavu, näiteks mahajäetuse tunnet. Hetkel, kui vanavanemad teevad oma lastele teatavaks oma tingimused lastelastega suhtlemiseks, tunnevad nende täiskasvanud lapsed — sagedamini tütred — tugevat valu just seetõttu, et olukord tuletab neile meelde midagi kauges lapsepõlves kogetut, näiteks lahendamata konflikti ema ja tütre vahel. Nõudes emalt tähelepanu oma lastele üritab tütar võibolla sel moel kompenseerida armastuse puudust, mida koges oma lapsepõlves.

Tegeledes lastelastega võivad vanavanemad parandada neid vigu, mida omal ajal tegid oma lapsega suheldes. Kui seda võimalust ei kasutata, võib seesama traumeeriv mudel uuesti tekkida ning provotseerida uue valuliku konflikti.

Ei tasu unustada ka seda, et saanud emaks, elab naine üle ühte kõige keerulisemat perioodi oma elus. Nartsislik maailmapilt puruneb ning naine jääb silmitsi uue vastutusega, mis võib osutuda talle ülejõu käivaks. Siit tuleb ka soov toetuda oma vanematele, kes aitaksid tal tagasi saada usku endasse, tõusmaks kindlamini jalgadele.

Sõlmida kokkulepe

Ilma vanemate toetuseta võivad nende täiskasvanud lapsed tunda end hüljatuna. Samas ei taipa paljud, et vanavanemate aktiivne osalemine lastelaste kasvatamises polegi olukorra parim lahendus. Tekivad suhete keerdsõlmed. Laps ei saa esialgu ehk arugi, kes see vanaema selline on: kui tema teda kasvatab, siis on ta ju osaliselt samuti ema. Ka lapse tegelikud vanemad esinevad laste osades — nad peavad alluma reeglitele, mida dikteerib vanem põlvkond. Kui küsida noortelt vanematelt, kas neile meeldib selline lapse roll, siis selgub, et absoluutselt mitte. Siit aga järeldus: parem oleks neil siiski võtta vastutus oma laste eest endi õlgadele.

Tegelikult tuleks konfliktide vältimiseks kehtestada perekondlikud reeglid. Läbirääkimistel tuleks arvestada mõlema poole vajadusi ning korrigeerida neid sõltuvalt olukorrast. Peab täpsustama, millal ja millistel tingimustel hakkavad vanavanemad aitama. Mitu päeva ette tuleks öelda, et nende abi läheb tarvis — ka nendel on omad tegemised ja plaanid. Selline selgus suhetes maandab pingeid. Vastutus oma laste kasvatamisel lasub loomulikult vanemate õlgadel. Vanavanematel on vaid toetav — kuigi oluline — roll.

Psühholoogid on seisukohal, et kulutades aega enese peale, käituvad vanavanemad õigesti, sest selleks, et omada võimalust abistada, peavad nad ise olema tugevad.

Mida paremini tunnevad end pere vanimad, seda kindlam on lastel ja lastelastel nendega arvestada. Lastel on õigus aeg-ajalt — mitte aga süstemaatiliselt — loota nende abile. Sellised suhted on vastuvõetavad pere kõikidele liikmetele.

Mis aga puutub vanaemadesse-vanaisadesse, siis pärast 50-t tekib neil sageli soov realiseerida seda, mis varem ei olnud võimalik. Inimesel tekib vajadus selgusele jõuda, milline on ta ise ja millised on ta soovid tegelikult. Ja see on suurepärane, et tänapäeva elu annab paljudele meist võimaluse suunduda iseenda otsinguile.

Allikas: Psihhologija, aprill 2012