Kas vanemad peaksid suhte üle otsustades arvestama laste arvamusega?
Paljud minu tuttavatest, kelle vanemad pärast 20 aastat kooselu on lahutada otsustanud, on tunnistanud, et langesid pikaks ajaks totaalsesse masendusse. Kogu senine elu, mida nad teadsid, varises nende kokku.
Kuigi täiskasvanud lapsed elavad eraldi ning lahutamisel jääb ära tavapärane jagamine, kelle juures nad elama hakkavad või kui palju alimente tuleb maksta, ei too igivana lahkumineku vabandus — ainult laste pärast ei maksa ka koos elada — ikkagi teineteisemõistmist.
Parem õudne lõpp kui lõputu õudus
Seda enam olin ma hämmingus, kui sõbranna ühel tavapäraseks saanud kohvikuringil ohkas, et ta ei suuda oodata, kuni vanemad lõpuks mõistuse pähe võtavad ning lahku kolivad. Kontrollisin märkmikku, et kas tegu on ehk esimese aprilliga, kuid käes oli juba mai. Sorisin kiiresti oma mälusopis ning minevikust meenus küll üks teine lapsepõlvesõbranna, kelle soovunelm oli isa välja kolimine, aga tema isa oli paadunud alkohoolik.
Minu praeguse sõbranna vanemad olid küll pisut kummalised, aga ei alkoholismi ega muid probleeme ei ole ma nende peres täheldanud. Samas, mis perekonnas sees toimub, kunagi ei tea ning küsisin ettevaatlikult, et milles asi. Selgus, et vanemad olla lahutuse peale mõelnud juba ammu. Alguses lastele see idee muidugi ei meeldinud, aga mida aeg edasi, seda veidramaks nende pereelu oli muutunud. Alguses oli emal oli keegi uus kaaslane, siis isal. Tihti veetsid nad öid mujal, aga siis käisid jälle kodus ning veetsid ka omavahel aega.
Lõpuks arvasid lapsed, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus ning lahutagu. Saavad kõik sotid selgeks ning puhtalt lehelt alustada. Vanemad olidki selle soovituse peale lõpuks aja maha võtnud ning lahku kolinud. “Äkitselt oli tunduvalt kergem, ” tunnistas sõbranna. Pere ei olnud küll enam nii öelda koos, aga vähemalt olid tõmmatud selged piirid. Mõlemad tundusid olevat oma valikud teinud ning elu edasi elavat.
“Siis aga avastasid vanemad, et nende ühist kodu nad müüa ei taha, see ju ikkagi laste lapsepõlvemälestusi täis ning samas uut kodu endale kumbki eraldi lubada ei saa, ” kurtis sõbranna. Nii talle kui vennale olevat see maja ükskõik. Nad on kumbki juba oma kodu ostnud ning nende jaoks seda maja alles hoida ei ole mõtet.
Vanemaid hoiab koos mugavus, mitte lapsed
Arvasin alguses, et ta võiks vanemate ponnistusi tunnustada ning neile tänulik olla. Minu vanemaid ei ole siiani küsinud, et mida mina nende lahku minekust arvasin. Nüüd aga üritavad mõned ikkagi laste nimel koos olla ja seda tuleks ju toetada. Kui ma seda sõbrannale ütlesin, siis ta naeratas ja ütles: “Nad võivad küll rääkida üllast eesmärgist üritada meie nimel suhet hoida, aga tegelikult on see lihtsalt mugavus, mis neid koos hoiab, mitte meie. Ma ei mäleta aega, millal nad koos olles oleks õnnelikud olnud.” Lapsed olevat lihtsalt vabandus, et raske otsusega mitte lõpuni minna.
Tegin näo, et mõistan sõbrannat, kuid tegelikult ei saanud temast ikkagi aru. Kui tänamatu vanemate suhtes, mõtlesin ikkagi. Rääkisin õhtul kodus sellest ka elukaaslasele. Tema on kaheksa koos oldud aasta jooksul oma perest rääkinud harva. Tal on õde ja vend ning aeg-ajalt külastame kõik koos nende vanemaid, aga ei jää kunagi kauaks. Tean, et isa jõi ohjeldamatult kui nad lapsed olid ning seetõttu ei olegi ma nende mineviku kohta ka väga küsinud. Praegu elavad ema ja isa küll ühe katuse all koos, kuid eraldi tubades ning vahetavad vaevu mõne lause päevas. Mulle on see alati olnud rõhuv ja kummaline külaskäik, mille teen kaasa elukaaslase pärast.
Kas oleksime õnnelikumad, kui ema isast lahku läheks?
“Ka meie ootasime lapsena ema ja isa lahku minekut. Ühel päeval pani ema meid kõiki elutuppa diivanile istuma ning küsis, et kas oleksime õnnelikumad kui ta isast lahku läheks. Saime aru, et emal oli tõsi taga ning vastasime sellel hetkel millegi pärast kõik korraga, et ei,” rääkis elukaaslane. Küsisin, et kas ta praegu kahetses, et nii ütles. Ta vastas ebalevalt, et ei tea. Mõistsin, et elu koos isaga oli küll kehv, aga vanemate lahku minemist kartsid nad samuti.
Ma küll ei pruugi oma sõbrannat täielikult mõista, aga olen uhke tema aususe ning meelekindluse üle. Lapsed eelistavad tihti ebamugavat elu koos mõlema vanemaga kui on valmis tunnistama, et lahkuminek teeks perekonna õnnelikumaks. Seega, kui juba oma pere lapsed arvavad, et suhtest ei saa asja, siis järelikult ei ole isegi enam seda viimast õlekõrt, millest kinni hoida.
