Kasuema rõõm emadepäeval: mehe lapsed ei ole kohustatud mind armastama, kuid teevad seda ikkagi!

 (23)
Kasuema rõõm emadepäeval: mehe lapsed ei ole kohustatud mind armastama, kuid teevad seda ikkagi!
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Mul ei ole kunagi olnud määratut emainstinkti või lapse saamise tuhinat. Eriti siis, kui ülikooli algusaastatel nägin, kuidas mu sõbrannad ja kursusekaaslased järjepanu lapsi said ning pere-elu kõrvalt ka veel seltsielu elada üritasid. Näiteks tolgendasid nende lapsed kaasas nii korteripidudel kui pubides. Mõtlesin, et mina oma lastele sellist elu ei taha ning elan nooruse hullused läbi omaette. Mul olid küll mõned lühisuhted ja üks pikaajaline elukaaslane, kuid just sel põhjusel ma neist kellegagi lapsi ei saanudki.

Elu läks aga nii, et oma tulevase abikaasaga kohtusin siis, kui tema lapsed esimesest abielust olid veel pisikesed — 3 ja 4, toredad väikesed tüdrukud. Meie suhte algus oli muidugi parasjagu keeruline. Nad olid abikaasaga just lahku läinud ning eksnaine oli veel parasjagu kuri ja kibestunud. Õli valas tulle ka tutvus ning suhte loomine minuga. Saime mehega aru, et otsus koos olla või mitte koos olla tuleb teha ruttu ning kui üheks osapooleks on lapsed, siis ei saa me võtta suhtumist stiilis „ah, vaatame, mis sellest suhtest saab”.

Mäletan, et mees kolis mu korterisse ja lisaks riietele ning asjadele oli tal kaasas eksnaise lause: “Küll su uus elukaaslane lastest tüdineb kui aru saab, kui  raske nendega on!” Ämm oli veel otsa targutanud, et võõraid lapsi ei saa keegi armastada ning uus naine hakkab neid alati vihkama. Kuna mu mees armastab oma lapsi väga, siis oli ta sellest muidugi kohkunud. Küsis, et kas see on tõesti nii. Vastasin, et ma ei oskagi temast mõelda kui ilma lasteta inimesest ning et ma ei saa aru miks peaksin kahte last, kes selles situatsioonis kuidagi süüdi ei ole, vihkama.

Seotud lood:

Alguses saatis eksnaine lapsi hea meelega pikemaks meile. Ilmselt lootuses, et meil hakkab nendega ju raske. Ja eks  alguses oli keeruline ka. Näiteks pidin üleöö harjuma, et üks väike isik ajab mind öösel üles, sest ta soovib klaasi vett või pissile minna. Või ei ta nutab lohutamatult kaks tundi jutti, sest kõrv valutab. Aga see kogemus ei olnud teab mis ülitraumeeriv, sest olin teadnud, et lapsega kaasneb hulk kohustusi. Nii me siis harjusime üksteise vajadustega, kui eksnaine ühel hetkel avastas, et oodatud pauk jäi tulemata.

Siis algas tõeline sõda. Esialgu ta unistas, et lapsed enam meile ei tule. Kuid nii meie ega lapsed ei olnud selle lahendusega enam nõus.  Ka mina olin neile meeldima hakanud. Lõplik lahendus jäi nii nagu kärgperedes viimasel ajal kombeks — kaks nädalat ühel ja kaks nädalat teisel pool. Eksnaisel tuli leppida tõsiasjaga, et nii lapse isa kui ka mina jääme tema laste ellu. Mõni aeg hiljem ta harjus selle mõttega ning saabus rahu. Nüüd on ta mõistnud, et parem kui ta lapsed veedavad aega seltskonnas, mis neile meeldib, kui et käivad isa juures, kus peaksid taluma kurje pilke.

Olen oma kasulastele kogu aeg öelnud, et nad ei ole kohustatud mind armastama ega oma pereliikmeks pidama. Ei ole ma ju nende valik, vaid isa valik. Ainus, mis ma soovin, on see, et nad minu sõna kuulaks, kui minu vastutusel on. Ent nad ise on otsustanud mind kutsuda kasuemaks. Võõrasema on nad pidanud alati koledaks sõnaks, mida kasutatakse muinasjuttudes kurjade inimeste puhul.

Alguses käisime lastega lihtsalt igal pool koos. Näiteks pargis mängimas, kinos või niisama väljasõidul. Mida aeg edasi, seda rohkem on ka minul lastega eraldi suhe. Kõige toredam on see kui meisterdame koos või otsime uusi seiklusi. Näiteks käime mõnel uuel mänguväljakul või näitusel.

Kui meil on mõni plaan, siis on see nii tore, kui nad alati küsivad: „Kas läheme ikka koos terve perega?” Seda on tore kuulda, sest on väga hea olla oodatud kaaslane mõnel teekonnal või ettevõtmises. Ka see on armas, kuidas nad alati nii minu kui ka mu õe või teiste pereliikmete sünnipäeva ootavad ja planeerivad. Näiteks meisterdavad kaarte või muid üllatusi. Teistele lastele, kes küsivad, et kes need veel on, vastavad nad lihtsalt: „Meil on kaks ema, üks on kasuema.”

Mõned sõbrad on küsinud, et kas ma soovin ka enda lapsi. Olen öelnud, et kui neid ei tule, ei ole ma ka väga õnnetu. Tunnen juba praegu, et mul on toredam pere kui ma kunagi loota oskasin. Üks laps oleks lisarõõm. Väikest õde või venda tellivad hoopis lapsed ise. Ka seda on armas kuulda, kuidas nad räägivad sellest, kuidas nad väikese vennaga linna peale jalutama läheks.

Nüüd, viis aastat hiljem, usub ka mu mees, et teiste inimeste lapsi saab armastada küll. Ja ka nemad saavad vastu armastada. Selleks ei saa ega tohigi neid sundida, vaid suhe peab arenema loomulikult. Ent see on ka osa, mida naudin kasuemaks olemise juures eriti — kõik põhineb vabatahtlikkusel. Need lapsed ei ole kohustatud mind armastama, kuid teevad seda ometigi.

Kuigi ma ei tea,  mis tunne on ema, võin öelda, et kasuemaks olemine on suurepärane kogemus mu elus. See toob mu päevadesse nii palju siirast rõõmu ja nalja. Kõigile meestele, kes loovad uue suhte naisega, kes endisest suhtest pärinevaid lapsi ei kannata, soovitan veel ringi vaadata. Uus suhe ei peaks teid kindlasti lastest lahutama.