Kasuvanem, ära iial eelista üht last teisele!
Loomulikult on iga inimene justkui “teadlane” ja teeb teooriaid vastavalt oma subjektiivsele kogemusele, kuid teinekord on huvitav vaadata, mida näitavad teadusmaailmas saadud uurimustulemused. Kuigi ka teoreetiliselt objektiivsete tööde puhul kehtib pahatihti üldtuntud tõde „kes otsib, see leiab”, võib siiski loota, et ehk on numbrite virr-varris midagi mõtlemapanevat ja tavaelule olulist.
Perekondi võib vaadelda lähtudes nii demograafilistest andmetest kui psühholoogilistest näitajatest ja peres toimuvatest suhetest. Näiteks Sandra L. Hoffert’i (2006) avaldatud uurimus ajakirjas Demography kirjeldab bioloogiliste vanemate, kasuvanemate ja erinevate kooselu vormide seoseid 3-12aastaste laste käitumisprobleemide ja vaimse võimekusega. Kusjuures oluline oli, et lapsed elaksid koos isaga/kasuisaga. Uurimuses kasutati USAs 30 aasta jooksul kogutud 2380 leibkonna andmeid, sealhulgas 3563 alla 13-aastast last.
Oluliseks erinevuseks käitumisprobleemide ja veidi kehvema võimekusega laste puhul oli nende vanemate perekonnaseis. Nimelt said paremaid tulemusi lapsed, kelle bioloogilised vanemad olid abielus (mitte lihtsalt kooselus) või oli isa abiellunud uue naisega. Teiseks ühiseks näitajaks nende perede puhul oli see, et üldjuhul abielus isad teenisid rohkem raha, kui emaga kooselus isad, kusjuures kasuisade ja üksikisade palgad jäid samuti kõrgemaks. Lastel, kelle isad olid rohkem tööl ja omasid suuremat sissetulekut, oli vähem käitumisprobleeme. Sellest võiks järeldada, et laste psüühilisele heaolule on parim, kui vanemad on seaduslikult abielus ja teenivad pigem rohkem raha, kui tulevad ots-otsaga toime.
Pere juurest lahkunud isad eelistavad edaspidi tegeleda pigem noorema lapsega
Loomulikult ei saa "sobiv” perekonnaseis ja sissetulek olla ainukesed olulised näitajad laste heaolus, tuleb vaadelda ka laste psühholoogilist elukäiku ja nende vanemate suhtumist. Näiteks Judith Wallerstein ja Julia M. Lewis’e uurimuses, mis avaldati 2007. aastal ajakirjas Psychoanalytic Psychology, jälgisid teadlased 10 aasta jooksul lahutatud ja uuesti abiellunud vanemaid ning nende lapsi. Tulemustest selgus, et kolme või enama lapse isad, kes laste emast lahutasid ja said lastega korrapäraselt kokku, ei suutnud oma tähelepanu kõigile lastele jagada, eriti veel siis, kui nad ise olid uuesti abiellunud ja uued lapsed saanud. Antud juhul pöörati rohkem tähelepanu uuele perekonnale ning vanast perest valiti välja üks laps (üldjuhul noorim laps), kellega rohkem tegeleti. Ka lapsed tajusid seda erinevust, tundsid ennast kõrvalejäetuna ning neil esines psühholoogilisi probleeme.
Kahe ühise lapsega vanemate lahutuse korral oli selgelt näha, et isad veedavad lastega parema meelega aega, kui lapsed ise huvi üles näitavad või neile meeldivad samad tegevused, mis isadele. Samas tuli nendegi puhul esile, et isad eelistasid pigem nooremat last ja kui nood vanemaks said, nende huvi ka vähenes. Lisaks, kui ema abiellus uuesti, tundsid bioloogilised isad ennast kasutuna.
Kasuisal on ühiste huvidega lapsega sujuvam läbisaamine
Kasuisade puhul tuli samuti esile see, et kui kasulastel olid nendega sarnased huvid või hobid, said nad omavahel hästi läbi. Selgus ka, et nooremate kasulaste kasvatamies löödi rohkem kaasa ja kasuisast sai laste jaoks tähtsaim täiskasvanud mees nende elus. Tuli välja, et pärast edukat uuesti abiellumist, emad ei julgustanud bioloogilist isa lastega kohtuma ja samuti ei pööranud nad tähelepanu sellele, et kasuisad eelistasid ühte last. Seega lapsed, kes jäid uues peres teiste varju, ei loonud sidet kasuisaga ning kaotasid ka oma bioloogiliste vanemate tähelepanu. Näiteks abiellus 2 lapse ema uue mehega, kellel oli ka endal 3 poega. Naisel oli 5-aastane tütar ja vanem poeg ning kasuisa soosimine tütre suhtes tuli kohe esile ja see jäi aastate jooksul püsima. Ta tegi kasutütrele kalleid kinke ja lubas talle isegi kolledži õppemaksu maksta. Kümne aasta pärast säras tüdruk enesekindlusest, kuid tähelepanuta jäänud kasupoeg, kes varem näitas koolis häid tulemusi, kaotas motivatsiooni ega soovinud võimetekohaselt õpinguid jätkata. Kuigi ema märkas tütre eelistamist ja poja masendust, ei teinud ta midagi, et kasuisa pojaga rohkem tegeleks.
Kõik sõltub vanemate suhtumisest!
Ka teistest antud uurimuse üksikjuhtumitest tulid selgelt välja, sarnased suhtumised ning tagajärjed laste edasises elus. Näiteks abiellus kahe lapse ema uue mehega. 16-aastane tütar oli kohaliku mootorratta jõugu liige ning 14-aastasel pojal oli juba seaduserikkumisi. Mõlemad lapsed tundsid vähe huvi oma bioloogilise isa vastu. Kasuisa ütles tütrele, et kui too loobub oma sõpradest ning saab kolledžisse sisse, maksab ta õppemaksu. Nii ka läks ning lõpetamisel seisis kasuisa uhkelt teiste vanematega ja ütles, et see on tema tütar. Kasupojale ta aga positiivset tähelepanu ei osutanud ning poisist saigi kurjategija. Ema ei proovinudki poega kaitsta.
Antud uurimusest võib järeldada, et kasuvanemad mängivad väga suurt rolli laste edasises elukäigus ning igasugune eelistamine või huvi puudumie võib mõjuda laastavalt. Ka bioloogilised vanemad peaksid tajuma muutusi endas ja oma kasvatusstiilis, mis toimuvad peale lahutust ning läbi uuesti abiellumise. Jääb mulje, et laste jaoks pole oluline, kas neid kasvatav vanem on nende bioloogiline isa või ema, vaid tähtis on olla armastatud. Täiskasvanud võivad oma ükskõiksusega rikkuda lapse psüühilist tervist, kuid osutades positiivset tähelepanu, on neil võimalus muuta ühe väikse inimese elu jäädavalt paremaks.
