Aga millest siis sellised probleemid? Ma ei ole ausõna mingi lastevastane, kuid kasvatamatud jõnglased kohas, mis on mõeldud selleks, et ma ennast seal hästi tunneksin, ei ole tõesti meelisvariant.  Võtame näiteks suvised vabaõhuüritused, mis ongi mõeldud kogu pere jaoks ning kus kedagi ei sega (või ei tohiks segada) ringi jooksvad kilkavad lapsed. Väga tore ja vahva, kui vanemad oma lapsi kodust välja viivad ja nendega tegelevad, kuid asi, mis mul närvi mustaks ajab, on see, kui sellest saab juba hoolimatu tegevusetus.

Nähes, kuidas su jõnglane lavale keset kontserti või etendust hüppama ronib, vaatab osa vanemaist seda rõõmsalt pealt ning teeb veel pilti ka. Vaata, milline julge ja vahva laps! Sellistel puhkudel imetlen esinejate kannatlikku närvi, mis laseb neil rahulikult kavaga jätkata ja ei anna alla tungile laps lavaservalt alla lükata. Pahased emmed ei saa aga kuidagi aru, miks turvamees nende võsukese imelise tantsukava niimoodi katkestas.

Teine asi on restoranide, pubide jm mõnusate ajaviitmis- ja einestamispaikadega.  Jällegi on igati tervitatav, kui emad saavad vaba päeva ning pliidi ääres vaaritamise asemel veedetakse mõnus päev perega väljas lõunatades. Igati normaalse närvikavaga inimesele ei tohiks naaberlauas kilkav laps ka eriline probleem olla, vastupidi, vahel on minu meeles päris armas neid pudistavaid punnis põskedega tegelasi jälgida.

Armas lõppeb aga kiirelt seal, kus see väike paharet leiab, et võib minu tooli alla pugeda ning jalaga vastu lauda taguda, mind selja tagant sobivast kaugusest juustest tirida, valitsematult röökida, kui tal kästakse enne jäätist veel üks kartul ära süüa jne.  Ja tavaliselt on just selliste laste vanemad need, kes end taolistes olukordades kurttummaks mängivad või lihtsalt tuima näoga pealt vaatavad.

Kokkuvõtteks tahan öelda seda, et mida rohkem lastega väljas käiakse, seda toredam. Nii hakkavad ka erinevad söögikohad ja ürituste korraldajad enam väiksemate peale mõtlema ning muretsevad neile rohkem atraktsioone, millega pere pisimaid tegevuses hoida. Kuid palun, palun, lapsevanemad, iga pahane pilk kõrvallauast teie võsukese suunas ei tähenda närvihaiget inimest, vaid ehk hoopis viimase piirini viidud klienti, kelle kannatlikust tõesti igal võimaikul moel testitud on. Halastage ometi!