Keerulised peresuhted: kelle jalas on püksid ja kes on tülides süüdi?
Meie perekonnas on nii kombeks
Ilmselt just psühholoogid puutuvad kokku vanemate erinevate arusaamistega laste kasvatamisel. Kõik inimesed on ju erinevad. Ühtedes maadeski on kombeks lapsi hellitada, teistes — ranguses kasvatada.
Kui aga psühholoogi poole pöördub pealtnäha täiesti tavaline paar, kus abikaasad kasvasid koos üles lausa ühel tänaval, on põhjusi lahkarvamisteks ikkagi enam kui küll. Eks meist igaüks on ju ilmavalgust näinud oma isiklikul planeedil, oma riigis, nimetusega „Meie pere“. On uskumatu vedamine, kui kohtad oma orbiidil „sama planeedi elanikku“ — inimest, kellel on sarnased eluprintsiibid, samad vaadete, väärtuste ja harjumuste süsteemid.
Kui sinu peres oli näiteks kombeks, et isa võttis lapsed kaasa jalutuskäigule, kuni ema koristas ja end korda tegi, sinu mehe peres ei tulnud aga isa laste lähedalegi enne, kui võis hakata nendega kosmosest rääkima, siis on konflikt vältimatu. Sina hakkad mehelt ootama osavõttu laste kasvatamises, tema aga arvab veel kaua aega, et lapsed on sinu hobi.
Muide, tänaseni käituvad paljud isad just nii: alguses kallutavad kõik kasvatusküsimused naise õlgadele, sest see on ju — olgem ausad — küllaltki väsitav ja igav töö. Ning pealegi vajab väikelaps just ema! Ent väikene kasvab ning issi ei kiirustagi täitma oma kohustusi …
On aga äärmiselt oluline omavahel läbi arutada igapäevased probleemid. Kui vanalt panna laps lasteaeda? Kas ema läheb tööle ja kui läheb, kes siis lapsega jääb, kas vanaema või hoidja? Kas on vaja last kiigutada või lasta tal end tühjaks karjuda? Ja isegi seda, kas on vaja last lüüa või mitte?
Meie esimene reaktsioon igasugustele probleemidele on alati selline, mis on omandatud lapsepõlvekodust, meie alateadlikest lapsepõlvemälestustest. Sellest, kuidas meie vanemad meiega käitusid. Isegi siis, kui meie, täiskasvanud, ei ole nõus oma vanemate kasvatusmeetoditega, hüüatame ikka: “Ära karju! Mehed ei nuta!“ või siis: „Tule minu juurde, annan sulle musi ja kõik läheb mööda“. Ning alles hiljem lülitub sisse loogika ning isiklikud kasvatusprintsiibid.
Niisiis võib lugeda suureks õnneks, kui abikaasad on pärit ühest sotsiaalsest ringist ning omavad umbkaudu samasuguseid mälestusi. Sel juhul ei tekigi konfliktideks põhjusi.
Kes on peremees?
Ka liidri positsioon perekonnas tuleneb lapsepõlvest. Kui abikaasade kogemus langeb ühte, siis ei ole noortel vanematel raske vastutuse osas kokku leppida.
Aga kui näiteks üksiku õpetajanna ainus laps abiellub kindrali pojaga … Nad üritavad näiteks välja mõelda, millist sporti panna oma 5-aastane poeg tegema. Ema tahab, et pojal areneks harmoonia ja plastiline liikumine. Ta tahaks, et laps tegeleks rõõmuga ettevõetuga. Emale ei meeldi, et lapsi sunnitakse ja alandatakse. Isa aga, kes lapsepõlvest alates on tegelenud samboga, kuigi oleks eelistanud selle asemel viiulimängu, on veendunud, et poisist peab kasvama tõeline mees, et ta suudaks ennast ja oma naist kaitsta. Ja ongi jutul lõpp.
Kui nende vanemate tundeid lähemalt uurida, võib-olla kuuleme kahte nukrat lugu. Üks räägib iseseisvast tüdrukust, kes üksi koolist koju tuli, soojendas ise endale lõuna, jalutas õues ja kellel oli kurb vaadata oma alati väsinud ema. Ning see täiskasvanuks saav tüdruk asub otsima kaitstust ja heaolu. Just seetõttu abiellus ta brutaalse ja enesekindla noormehega, kes lubas teda kaitsta. Teine lugu on aga ebaõnnestunud viiuldajast, kes lämmatas endas kogu emotsionaalsuse, et leida tunnustust oma jumaldatud sõjaväelasest isa silmis. Just seetõttu leidis ta endale naise, kes on tundlik ja tasane, ega pole sugugi sarnane tema emale — polkovniku karmile naisele.
Ent oma poja suhtes ei suuda nad seni kuidagi kokku leppida. Liiga erinevad on nende fantaasiad ja ootused „tõelise mehe“ mõiste lahti seletamiseks. Ka mõlema vanema perekonnad mõjutavad omal moel lapse iseloomu kujundamist. Kindrali peres on alati kõik olulised otsused vastu võtnud isa, vähemalt nii on seda lastele deklareeritud ja demonstreeritud. Seda aga, et need otsused on hoolikalt läbi mõeldud, seejärel aga peene manipuleerimisega viidud kindrali teadvusse tema naise poolt, pole lastel tarvis teada.
Üksiku õpetajanna elus oli aga kõige tähtsam vanaema, kes oli harjunud elu sunnil kõike ise otsustama. Ning noor ema, kes on kasvanud peres, kus liidriroll oli vanaemal, võtab automaatselt enda peale täieliku vastutuse lapse eest. Ja suur on ta jahmatus, kui mees üritab „kamandada“.
Mõista teineteist
Õnneks on täiesti võimalik probleemidega toime tulla. Kõige lihtsam ja ka tõhusam viis on rääkida ning arutada üksikasjalikult läbi, mida te mõlemad arvate oma lapse kasvatamisest. Miks panna ta spordikooli? Kuidas tunneksite ennast, kui ta saavutab edu? Ja vastupidi, kui ei saavuta? Ja veel — millega ise tahaksite tegeleda? Ka see on oluline küsimus. Sest pahatihti ei käi vaidlus mitte konkreetsest poisikesest, vaid teist endist ja sellest, kuidas tunnete end vanemate rollis. Näiteks sellest, kuidas mehine isa ei suuda lastehommikutel pisaraid varjata ning seetõttu ei käi seal, vabandades, et tööd on palju. Ja sellest, et ema ju tõesti unistas lapsena tantsida ballil, nüüd aga mõtleb, et ei saa sellega enam hakkama ja näeks välja päris rumalana.
Nagu näha, taandub kõik meie endi lapsepõlve. Sealt, kus on tunda valu, kus on pisarad ja endasse jäetud solvumised ning arusaamised, et ollakse ebaõnnestuja, tekivad konfliktid ja saab alguse võitlus. Palju ausam oleks küsida lapselt endalt, millega ta tahaks tegeleda.
Kes on süüdi?
Veel üks üpris levinud konfliktsituatsioon tekib siis, kui üks vanematest midagi keelab, teine aga keelu tühistab. Tavaliselt juhtub seda noortes peredes, kus lapsed on nagu mingi tinglik mõõdik, näitamaks vanemateks olemise edukust. Nii võivad distsipliini, kasvatuse, toitmise ja lapse eest hoolitsemise küsimused saada vanemate jaoks tõeliseks võimuvõitluseks. Kes paremini oma järglaste eest hoolitseb, see on võitja.
Kui isa näiteks keelas ära arvuti taga istumise, sest poiss sai matemaatikas kahe, tunnetab ema oma süüd, et ei jälginud poja õppimist. Ja tal on kahju lapsest, kes demonstreerib kõigest väest oma kurbust ja kahetsust. Veel on ema mehe peale tige, sest too on hakanud millegipärast hiljem koju tulema. Seetõttu lubab ta pojal arvutimänge mängida, andes enne karmi käsu kõik ära õppida. Pojake aga unustab loomulikult kõik ning konflikt kasvab.
Kes siis süüdi on? Loomulikult mõlemad vanemad, kes ei suutnud tekkinud probleemi omavahel läbi arutada.
Ühisel rindel
Mis juhtub sellises olukorras lapsega? Tegelikult ei midagi head. Omades taolist kogemust, õpib ta valetama nii kodus kui ka koolis. Ta on nüüd suurepärane manipulaator ning lavastab sageli teisi süüdlasteks. Peale selle on ta hirmunud ning tunneb end ilmselt süüdlasena vanemate vahelises tülis.
Ent mitte ükski laps ei peaks kandma sellist koormat. Sellest mürgisest negatiivsete emotsioonide segust võib küpseda nii depressioon, kui ka õpiraskused ning käitumisprobleemid.
Pealegi harjub laps väga kiiresti tõigaga, et ühe vanema sõnadele ei tasu üldse tähelepanu pöörata, sest tuleb tegelik „boss“ ja muudab kõik käsklused ära. Et see kiiremini toimuks, võib näiteks kaevata teisele vanemale „ebaõiglase“ karistuse või keelu üle. Ja see teine vanem — kelle sõnu ja palveid ignoreeritakse — tunneb end reedetuna. See aga tõotab taas skandaale ja sõjategevust.
Kuidas siis seda ebameeldivat olukorda vältida? Küllap tuleb nõustuda lihtsa reegliga, et vanemad peavad tegutsema ühise rindena. Kasutage seda ja näidake lastele, et see reegel kehtib ka teie peres. Isegi siis, kui te ei saavuta kohe kokkulepet, on tarvis jätkata läbirääkimisi seni, kuni leidub kompromiss. Ja otse loomulikult ei tohi sellised läbirääkimised toimuda laste juuresolekul.
Ärge tehke lapsest oma täiskasvanute mängude vangi, ärge kaasake teda oma abielukonfliktidesse. Sellega laote vähemalt vundamendi tulevaste probleemide tarvis. Muide, vanemad kaebavad sageli oma manipulaatoritest noorukite peale, unustades, et ise näitasid neile selleks ette kerge tee.
On täiesti võimalik toime tulla paratamatult üles kerkivate vastuoludega kasvatuses. Kõige tähtsam on siin rääkida teineteisega! Ürita olla aus, vähemalt iseendaga, ja ära varju „lapse soovide“ taha, kui tegelikult tahad midagi enda jaoks. Ära karda näida haavatavana, ära karda paluda. Kuidas muidu abikaasa teada saab, mida sa vajad, mida tahaksid? Nii on teil mõlemal ja ka teie lastel lihtsam.
Allikas: Good Housekeeping
