Kes vajab ohverdust?
“Pereliikmete järjekorra paneme paika kohe esimesel loengul,” ütleb kursusi läbi viiv psühholoog Kiira Järv. “On väga tavaline, et esimesele kohale pakutakse lapsi. Siis tulevad abikaasad ja alles seejärel pakkuja ise.”Paraku kipub selline järjestus pika aja jooksul põhjustama masendust ja stressi, tülisid ja haigusi. Mis siis valesti on?
Annab see, kellel on, mida anda
Telli ajakiri!Muidugi ei kippunud Hiie Gordoni perekooli selleks, et tähtsuse järjekorra üle mõelda. Minema sundisid teda kõhklused lapsekasvatamisel. “Olin sinnamaani arvanud, et hea ema on see, kes kasvatab last südamega. Aga siis algasid probleemid: ma ei teadnud, kuidas lahendada keerulisi olukordi või mida teha, kui laps jonnib.”
Näiteks oli probleemiks lasteaeda minek. “Hommikul on nii kiire ja kui laps hakkab voodis virisema, et ei taha minna, siis on raske mitte käratada,” seletab Hiie. “Ütled talle: pead ja kõik! Aga last see ei veena. Perekoolis õppisin, kuidas pingelises olukorras last ära kuulata.”
Nüüd proovib Hiie poja “ei taha!” peale lihtsat kuulamistehnikat – ümbersõnastamist. “Sa ei taha lasteaeda minna?” küsib ta ja sellest hakkab arenema vestlus. “Muidugi pole see nii lihtne, et kõik laheneb hetkega. Poiss nutab hommikuti ikka, aga olen kogenud, et kui ma ei kärata, vaid temaga räägin, rahuneb ta maha ja lepib minekuga. Peaasi, kui ma ise suudaksin rahulikuks jääda.”
Aga rahulikuks pole kerge jääda, kui tead, milliste võitlustega pikitud päev sind ootab. “Kogu aeg oled nagu orav rattas – tööle, lasteaeda, aina üks sebimine, et eluga toime tulla,” loetleb Hiie oma ägestumiste põhjusi. Perekoolis taipas naine sedagi, miks tal ei õnnestu end alati närvilises olukorras valitseda. Kust võtta jõudu rahulikuks jääda, kui su enda vajadused pole rahuldatud? Ehk Gordoni perekooli sõnadega: kui su enda tass pole täis, pole sul sealt ka midagi teistele valada.
Mõtle enda peale
“Tegelikult on mul selle tassitäitmisega suured probleemid,” ohkab Hiie pärast kahekuuliste kursuste lõppu. “Ega ma mingi hea näide ei ole: kuigi tean, mida pean tegema, ei jää mul sageli enda jaoks aega ega jõudu.”
Ja nii juhtubki, et kuigi Hiie teab, et tema tuju võib tõsta aeroobikas või ujumas käimine, ei leia ta tihti selleks aega. Tegelikult ei pea ta end kaugeltki kõrgete nõudmistega inimeseks. “Praegu tundub mulle heaks enesetundeks piisavat sellestki, kui ma saaks oma asjadega hakkama ja lapsel hästi läheks. Lihtsalt sellestki, kui mu enesehinnang püsiks piiri peal ja poleks negatiivseid emotsioone. Pelk juuksuris käimine mu tuju ei tõsta, ka ei pruugi sõbrannaga kohvikus istumine palju pakkuda. Aga kunagi, kui mul kõik hästi on, siis vajan ehk rahuloluks midagi muud,” mõtiskleb habras naine.
Aeg enese jaoks oli ka kursustel käimine. “Seal avastad endas uusi asju, arened, suhtled uute inimestega,” seletab Hiie. “Kursustelt tulles olin alati täis uusi mõtteid, aga nädala lõpuks kippus see mõju hajuma. Jälle avastasin, et ägestun lapse peale. Ei ole nii, et käisin kursustel ja punkt, nüüd olen täiuslik lapsevanem.”
Head energiaallikad nii Hiiele kui pojalon ühised ettevõtmised. Ema ja poeg mängivad koos või käivad rattaga sõitmas. Hiljuti võtsid ema-poega ette kinoskäigu. “See meeldis meile mõlemale: film oli hea ja mina täitsin pehmes toolis popkorni süües justkui lapsepõlvest jäänud augu,” helendab Hiie rõõmust. “Alati ju seda head tunnet koostegemistest ei teki.” Kui rõõm tuleb, on omavahelisel suhtel justkui uus jume küljes.
Tegelikult tõstavadki enesetunnet kõige paremini lihtsad asjad. “Teise inimese naeratus. Ilus hetk,” loetleb Hiie. “Ennast lapse nimel ohverdada ei maksa. Näiteks täna sain ühe töö eest tahvli šokolaadi. Varem oleksin kindlasti selle pojale viinud – kõik lapsele, las tema sööb! – nüüd aga mõtlen: see olin ju mina, kes oli seda šokolaadi väärt! Ja teen tahvli pojaga pooleks.”
Rõõmutu vanem on lapsele vaev
On kerge mõelda, et laps, kelle ema alalõpmata esikohale seab, lõikab asjast ainult kasu. “Ei, see pole nii,” kinnitab Kiira Järv. “Lapsele pole vaja ennastohverdavaid vanemaid. Raskemeelsus, kibestumine, ärrituvus, pidev väsimus, haigused – need käivad ohverdusega kaasas.”
Üks Kiira juurde kursustele tulnud ema oli väga uhke, et on pühendanud oma elu lastele. Nädala pärast oli ta hämmastunud: ah, see käib hoopis sedapidi, et mitte mina ei pea kogu aeg laste soove täitma, vaid ennekõike hoolitsema enda eest – et oleks, mida lastele anda. Teine imestas muutuste üle koduses elus: “Ja mina muutsin seda! Enne üritas ikka abikaasa head õhkkonda tekitada, mina olin rohkem mossis. Nüüd olin mina ka rõõmus – ja tuli välja, et kodune atmosfäär sõltus kõige rohkem minu enesetundest!”
Praegused noored emad oskavad enda eest paremini seista, kuid vanem põlvkond toetab endiselt suhtumist “ah, mis nüüd mina, peaasi, et lastel hea oleks”. “Aga kuidas saab lapsel hea olla, kui emal hea ei ole?” küsib Kiira Järv. “Mis hea ema see on, kellel on halb ja kes saab iga asja peale tigedaks?! Enda suhtes hoolimatu ja kurnatud ema tuleb küll toime hädapärase lapse eest hoolitsemisega – toidab, riietab, juhendab ja kontrollib teda –, kuid tal ei jätku energiat lapse muresid ära kuulata ega temaga koos rõõmustada. Need on aga tähtsad igapäevase elu toimingud, mille kaudu laps kogeb vanema hoolimist ja armastust ning turvatunnet.”
Kuidas oma vajadusi rahuldada ja enesetunnet tõsta, selleks Gordoni perekool reegleid ei paku. “Oluline on, et sa lubad endal tegelda asjadega, millest rõõmu tunned,” räägib Kiira Järv. “Mõni naine naudib kõike, mis kodus on. Talle pakub rõõmu ja eneseteostust kodus olemine, laste kasvatamine, kas või remondi tegemine. Teine kipub teatrisse ja kontserdile. Kui tunned rõõmu ühistest ettevõtmistest lastega, täidab see su tassi. Aga elementaarsetest asjadest peab kinni pidama: korralikult toituma, piisavalt magama ja vaheldust saama.”
Kui ema tegeleb meeldivate asjadega, väärtustab ta ennast. Väärtustamine algab väikestest asjadest: et ema ei lase lapsel end juustest kakkuda ega hammustada. Et internetti süvenenud ema ei lase end koduse arvuti tagant püsti puksida, kui koolipoisil tuleb isu mängida. Laps omakorda õpib ennast väärtustava ema pealt, kuidas enese eest seista. Ja et ema ei saa olla kogu aeg ainult tema päralt, vaid ka vanemal on õigus vahel mitte mängida ja omaette olla.
“Minu tass on esimene ja siis tuleb minu partneri tass,” vastab Kiira Järv alguse küsimusele. “Alles seejärel tulevad lapsed. Sest vaid siis, kui meil kahel on hea, saame anda oma lastele parimat.”
Mis on Gordoni perekool
Gordoni perekooli nime all tuntud praktilise suhtlemiskursuse “Edukas lapsevanem” autoriks on Ameerika psühholoog Thomas Gordon. Kursuse eesmärk on anda lapsevanematele teadmisi ja õpetada uusi oskusi lastega paremaks toimetulekuks. Õpitud oskusi saab edukalt kasutada ka suhtlemisel abikaasa, töökaaslaste või alluvatega.
Kursus koosneb kümnest kolmetunnisest õppesessioonist. Õpitakse, kuidas:
Perekoolis vaheldub teoreetiliste teadmiste andmine praktilise tegevusega (harjutused töövihikust, rollimängud, nn meenutusharjutused).
