Koduperenaisena tundsin end täieliku eluheidikuna
Naistekas küsis, kas koduperenaise tiitel on solvav. Kahjuks ütleb minu kogemus, et lastega kodus olev ema on põhimõtteliselt ühiskonnast välja heidetud ja ainus viis seltskonda tagasi saada ja end tõsiseltvõetavaks teha on tööle tagasi minna. Ka siis, kui endal tegelikult mingit soovi selleks ei ole.
Mina, erinevalt väga paljudest teistest naistest, olen alati tahtnud olla kodune. Mulle meeldib koristada ja süüa teha, ma naudin lastekasvatamist, remonditöid, jumaldan aias kõpitsemist ja koertega jalutamist.
Ka mu abikaasale meeldib, et kui ta töölt tuleb, on söök valmis, lapsed kasitud, maja korras ja koerad rahulikud ning pärast esimese lapse sündi leppisime kokku, et ma jään koju nii kauaks kui ise soovin. Meile selline elukorraldus sobis, mu lastele samuti.
Küll aga oli kõikidel teistel hambus see, et ma olen AINULT koduperenaine!
"No kuidas siis on päevast päeva küüsi lakkida ja mehe teenitud raha kulutada? Kas sa ei kavatsegi tööle tagasi minna? Sul on kindlasti kodus väga igav! Mida sa ometi seal nelja seina vahel päev otsa teed? Oeh, varsti ei ole sinuga enam muust rääkida kui titelappidest!"
Selliseid märkusi kuulsin ma iga päev. Nii lasteaeda lapsele järele minnes teistelt emadelt, kelle lapsed on tihti hommikul lasteaias esimesed tulijad ja õhtul viimased lahkujad, kui oma kooliaegses tutvusringkonnas, kus kellelgi veel last ei ole. Ka suguvõsa kokkutulekutel ei saanud osad "tarkpead" jätta mainimata, et no nüüd oleks küll aeg tagasi tööle minna, muidu raiskan oma elu kodus istudes ära.
Eriti "huvitavaks" läks asi pärast seda, kui meie kolmas laps oli saanud kolmeaastaseks ning hakkasin teda seltskonnaga harjutamise mõttes paaril päeval nädalas lasteaeda viima. Siis muutus surve nii tuttavate, teiste emade kui sugulaste poolt juba täiesti võimatuks taluda.
Rääkimata sellest, et paljud lihtsalt loobusid minuga suhtlemisest. Ei vastatud kõnedele, ei kutsutud külla, ei tahetud ise külla tulla. Lõpuks kuulsin ainsa alles jäänud inimese käest, keda julgen sõbrannaks nimetada, et teised olid omavahel arutanud, et mingite koduperenaistega nad küll tegemist ei tee. Igav, noh. Ja nagunii rääkida millestki ei ole.
Jah, sain aru. Tõesti ei olnud enam millestki rääkida. Mina ei viitsinud ega viitsi siiamaani kuulata lõputuid meenutusi eelmise nädalavahetuse pidudest, üheöösuhetest, pohmellidest või sellest, millised kollegid eelmisel firmapeol riidekapis amelesid.
Ma oleksin tahtnud rääkida näiteks teatrietendustest, kinos jooksvatest filmidest, kultuuripealinna üritustest või uutest raamatutest. Ka lastekasvatusest näiteks, kui seltskonnas on teise emasid, sest see on teema, kus kogemuste vahetamine tuleb kõigile ainult kasuks ning uusi raamatusoovitusi või kasvatusnippe läheb alati tarvis. Sest mul oli siis aega lugeda, ringi käia, end harida ja silmaringi laiendada. Kolme lapse, kodu, aia, mehe ja koerte kõrval on see täiesti võimalik, sest aeg ei ole nii piiratud. Töö kõrvalt jäävad paljud asjad tegemata, sest õhtul kl 6 koju jõudes on vaja teha süüa ja lihtsalt end päevast välja puhata. Ei jaksa raamatuid lugeda või teatrisse minna.
Aga juba pärast esimese lapse sündi sain märgi külge. Meeleheitel koduperenaine. Ja selleks ma ka jäin.
Kuni selle hetkeni, kui mees pidi töökohta vahetama, kaotas suure osa sissetulekust ning minagi pidin tööle tagasi minema. Ei möödunud paari kuudki, kui vanad tuttavad hakkasid ükshaaval tagasi tilkuma. Ma olin uuesti seltskonda arvatud ja "meeleheitel koduperenaise" staatus oli unustatud.
Ükskord rääkisin sõbrannale üsna entusiastliku hääletooniga oma päevadest kodus. Ei jõudnud lauset lõpetada, kui ta juba patsutas mind sõbralikult õlale ja "lohutas": "Ära muretse, sa ei pea seda enam kunagi üle elama."
Taipamata, et tegelikult tahaksin ma üle kõige uuesti kodus olla, olla hea ja puhanud ema oma lastele, hea ja rõõmus naine oma mehele, hoida kodu korras ning valmistada isuäratavaid roogasid.
