Koduvägivalla ohver: kutsusin politsei, sattusin naerualuseks
"Kirjutan kõikidele naistele, kellel kodune elu põrgu ja väljapääs hägune või veel ebaselge, kuna vägivaldsest suhtest lahkumiseks on vaja pikaajalist ettevalmistust…
Kõik vägivallalood on nii tüüpilised, nii ka minul: päevast päeva on alandamine, näägutamine, ähvardamine kuni käib nn.pauk…oled vaikselt kuulad, kuulad, kardad, tunned saamatuna, rumalana ja kõik ning jälle ringiga otsast peale. Kodus väljaspool ollakse hoopis teine mees — sümpaatne. Väga raske on tulla sellest välja. VÄGA RASKE. Meil algas kõik päevast, mil abiellusime, ametlikult kooselu registreerisime, siis muutus mees totaalselt. Sellest on juba möödas 12 aastat.
Ikka loodad, et äkki on seekord viimane, äkki ikka muutub, tunned häbi tuttavate ja perekonna ees, aga kõik on siiski tühi lootus. Unistad, et kõik saab korda. See on nüüd 100% selgeks saanud, et on kõigest unistus, mis ei täitu kunagi.
Mees ähvardas mu pangakonto tühjendada
Seekord nägi seda kõike pealt üks tänaval seisev paarike. Nad hoidsid hirmunult teineteise ümbert kinni — ÕUDNE, mis toimub! Kuidas mees käitub naisega ja naine kui hiireke palub: jäta järele…ole normaalne, rahune.
Uskumatu, aga kutsusingi politsei, kuna ei suutnud enam taluda ega oodata, mis toimuma hakkab. Politsei tuli 15 minutit, tänaval paarike ootas samuti, olin ka ise väljas ukse peal. Mees peale helistamist läks rahulikumaks, kui nägi, et on vaatajad olemas.
Mis siis edasi toimub? Mis nüüd saab, kui tuleb politsei? Kartsin väga, värisesin, võbisesin. Blokeerisin pangakontod, kuna mees ähvardas need tühjendada ja oli sellel ajal internetis, kui mina ootasin uksel. Pangad sain blokeeritud. Ütlesin telefoni teel, et teen avalduse politseile. Nad küsisid, kas kindlasti teen, siis tulevad kohale.
Politseinik tuli, rääkisin loo ära, rääkis paarike tänaval ära, mida kuulsid ja nägid: mees ähvardab, naine palub end rahule jätta, palub, et mees käituks normaalselt.
Olen nii kõva mees, et ajasin politsei minema
Lõpuks tuli ka politseinik tuppa, palus mehel riidesse panna ning nendega koos lahkuda, aga minu mees on tark, ei lähe ta kuskile kainenema/rahunema. Tema ütles: „See on minu kodu ja TEEN MIS TAHAN oma naisega ja oma kodus!!! Ma tahan nüüd magada ja lähen magama, minge minema minu kodust, teil pole mingit õigust siin viibida ja mind kuhugi viia.”
Politsei õnnetult teatab mulle: „Jah, nii see on, peate ise hakkama saama. Kui ta tuleb taas kallale, siis tuleme uuesti…” Läksid ära!
Sain kodus taas alandust ja irvitamist, kui kõva mees oli, et ajas politsei minema. „Sa teed nii, nagu mina ütlen, isegi politsei arvab nii!” Olin hirmunud, jõuetu, jaksu pole, et kuhugi öösel seiklema hakata ja omale kuskil võõras kohas koht leida.
Hommikul mees: „Kas lepime ära? Sa oled nii rumal, et kutsusid politsei! Nägid ju, et midagi ei tehta, oled rumal, rumal… kas lepime ära, oled ikka rumal? Teed nii, nagu mees käsib? Su elu läheb väga raskeks, kui minu juurest ära lähed!”
Aga enam ei kutsu ma kunagi politseid! See on liiga ohtlik! Kuid pean siiski selle mehe juurest lahkuma, seda ma tean…"
