"Kolisin tudengina kodust välja ja ema andis 10aastase õe mulle kasvatamiseks kaasa..."
Täiesti tavaline oli meie elu hetkeni, mil mu isa kaotas ühel õnnetul päeval töö. Sellest päevast alates veeres kogu meie elu allamäge ja igapäevaseks sai kodus ringi taaruv purjus isa. Pärast paari aastat kannatusi ja virelemist otsustas ema meid sellest õudusest päästa ja me läksime lihtsalt üleöö ära. Rohkem ma oma isa ei ole näinud.
Järgnevad kaks aastat oli meil emaga elades rahulik ja hea. Vend oli nii suur, et oli läinud oma õnne otsima ja elas oma elu. Ema sai kenasti minu ja väikese õega hakkama. Arvestades möödunuid aastaid täis hirmu ja pinget, nautisime kolmekesi olemist täiel rinnal.
Kui ma lõpetasin gümnaasiumi, leidsin endale elukaaslase, kellest tänaseks on saanud minu armas abikaasa ja meil on kaks imetoredat last. Ilmselt on kõige järgneva läbielamine just see, mis on meid tänaseks nii tugevalt kokku liitnud…
Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli minu aeg kodust välja lennata ja alustada oma elu. See kõik, mis mind pidi nüüd ees ootama, tundus imeline — kooselu armsamaga, õpingud ülikoolis, suurlinna elu, uued sõbrad jne — see kõik oli minu jaoks uus algus ja lootus, et suudan unustada ja üle saada nendest rasketest aastatest, mida isa meie perele põhjustas. Kõik algaski suurepäraselt kuni ema meie idülli lõhkus…. Ja enam ta ei päästnud kedagi…
Ma olin siis 21-aastane (sama vana oli ka minu elukaaslane) ja minu õde oli sellel hetkel 10-aastane. Ema oli leidnud endale uue elukaaslase. Need üksikud korrad, mil mina olin selle mehega kohtunud, oli ta jätnud üsna sümpaatse mulje. Kuna ma emaga enam väga tihedalt ei suhelnud, ei olnud ma nende omavahelise eluga ka kursis — õigemini, ema polnud sellel teemal mulle midagi rääkinud.
Ühel päeval helistas ema ja küsis, kas õde võib koolivaheajaks meile külla sõita. Loomulikult oli meil selle üle ainult hea meel. Kuna mina olin koolis, siis oli mees see, kes läks ema juurest õde ära tooma. Nagu mehed ikka — nemad ei süvene pisiasjadesse — võttis ta õe, tema asjad ja tulid meie juurde. Kui ma õhtul koolist tulin ja tuppa astusin, ei saanud ma aru, miks koridoris oli neli kohvrit. Õde pidi tulema ainult üheks nädalaks, mitte terveks suveks! Mees ei osanud midagi öelda, ta ei olnud emaga pikemalt rääkinud, ainult asjad võtnud. Õde kehitas õlgu öeldes, et tema ei tea, miks ema pani nii palju asju kaasa. Avastasin lahti pakkides, et keset suve on lapsele kaasa pakitud talveriided, uisud, fotoalbumid, erinevad dokumendid, mänguasjad — kõik õe asjad. Ma olin täiesti šokeeritud ja mulle hakkas kohale jõudma, et õde ei ole saadetud meie juurde mitte nädalaks, vaid ta ongi meie juurde saadetud. Ilma ühegi selgituseta, ilma ühegi küsimuseta, ilma ühegi sõnata — hüljatud!
Kui ma üritasin oma emaga telefoni teel rääkida, ütles ta mulle tõrksal häälel, et ma olen liiga noor, et teda mõista ja et tal ei olevat muud valikut! Mina olen liiga noor, et teda mõista, aga piisavalt vana, et tema last kasvatada??? Ma ei olnud 21-aastaselt valmis oma 10-aastast õde kasvatama! Ma tahtsin nautida elu koos oma kallimaga, üheskoos vastu astuda erinevatele seiklustele. Aga kindlasti mitte sellisele seiklusele! Ma ei tahtnud seda! Ma lihtsalt nutsin ja suutnud olukorraga leppida. Minu mees oli see, kes sundis mind rahulikuks ja ütles, et meil ei jää muud üle.
Ma hakkasin oma ema vihkama. Tema valikute tõttu jäid meil nautimata kõige ilusamad aastad noorte inimeste elus. Ta lõikas need meie elust ühe hetkega! Ma ei suutnud mõista, et üks ema saab oma lastele nii teha. Ma hakkasin vihkama ka oma venda. Miks mina, mitte tema? Tollel hetkel oli tema oma seiklused ära seiklenud ja elas rahulikku pereelu, oli väga heal järjel. Kui õde meile saadeti, kadus vend minu elust, hoidis eemale.
Oli aeg, mil ma vihkasin ka oma õde. Mul lihtsalt oli vaja kedagi, kellele suunata kogu oma viha, mida ma tundsin ema vastu. Õnneks suutsin ma ennast natukenegi taltsutada ja teha seda märkamatult. Tagantjärele õudne mõelda — märkamatult vihata…
Ühel hetkel püüdsin ma olukorraga leppida ja mõistsin, et mul ei jää muud üle kui rahuneda ja aidata õel suureks kasvada. See ei olnud lihte — olime ju mehega ise alles väga noored, pea laiali otsas maailma avastamas. Meil ei olnud suurt sissetulekut, aga hakkama me saime, tihtipeale läbi pisarate. Eriti keeruline oli siis, kui õde jõudis teismeikka ja hakkas maailma vastu mässama ja meie olime tema jaoks loomulikult need kõige nõmedamad — ainult targutasime ja keelasime. Ajas ikka marru küll! Nii mõnigi kord olime viidud selle piirini, et tõstame ta koos asjadega tänavale. Nii kaugele asjad muidugi ei läinud.
Emaga ma ei suhtle siiani. Kõikide nende aastate jooksul ei ole ta vaevaks võtnud kordagi midagi selgitada — ju ma olen siis endiselt liiga noor nende asjade jaoks! Teiste inimeste kaudu olen ma siiski teada saanud, et kõik mis juhtus, juhtus ema uue mehe pärast, kellele me ei meeldinud ja kes soovis, et meid ei oleks nende elus. Ja väidetavalt saatis ema õe minema tema enda huvides.
Aga täna on see päev, mil ma pakin oma õe asjad kokku ja viin ta kooli. Kevadel lõpetas ta põhikooli ja nüüd on astumas esimesi samme iseseisva elu suunas. Tema sooviks oli minna kooli teise linna, kus ta saaks elada ühikas ja nautida omaette elu sõprade seltsis. Viimase suvega on ta suureks saanud — ta on aru saanud, et tal puudub vanemate näol toetus ja kõik tuleb tal elus saavutada oma pingutusega. Ma näen, et ta on hakanud tegutsema ja ma lasen tal minna….meie töö on tehtud!
Olles täna ema kahele lapsele, ei suuda ma ilmselt kunagi mõista oma ema käitumist. Veel vähem tahan ma talle midagi andestada. Aga ma ei peagi, sest ta ei palu seda! Ma ei osanud kunagi arvata, et elus võib ette tulla niivõrd karm peatükk. Me läbisime mehega selle edukalt. Meie õnn on see, et kõik läbielatu on muutnud meid tugevamaks ja see on liitnud meid ühte. Täna teame, mida ja kuidas tahame pakkuda oma perele ja milliseid vigu meie ei tee!
