"Kolisin välismaale niipea kui taipasin, et ootan last!"

 (123)
"Kolisin välismaale niipea kui taipasin, et ootan last!"
Foto: Martin Dremljuga

Olen üks neist “riigireeturitest”, kes kasvatab oma eestlasest last välismaal. Miks? Sest siin on parem. Nii lihtne see ongi, jätke need välismaale kolijad rahule, nad oskavad endale lihtsalt paremat tahta ja leiavadki selle mujalt riigist, nii endale kui oma lapsele. Eesti on täis vingatseid, kes kurdavad, kui raske sealne elu ikka on, aga selle asemel, et midagi ette võtta, nokivad nende kallal, kes julgesid asjad kokku panna ja riigipiiri ületada!

Olen elanud välisriigis nüüdseks kuus aastat ja kasvatan siin kaht last. Mina töötan lasteaias, mees kinnisvara alal ja me elame hästi. Eestis teeniks vaid mees oma tööga hästi (teenis ka enne meie lahkumist), mina teeniksin lasteaiakasvatajana näruseid sente. Mõlemad mu lapsed käivad siinses lasteaias, vanem alustab sügisel kooliteed. Me elame nagu kuningakassid, võrreldes mu Eestisse jäänud sõbrannadega, kellest üks kaotas töö, sest pidi kogu aeg haige lapsega kodus olema (sest inimestele meeldib Eestis haigeid lapsi lasteaeda viia!?) ja teine kasvatab üksinda kaht poega, sest mees leidis endale kuuldavasti noorema ja ilusama naise ning mingeid alimente ta maksta ei kavatsegi. Siin kus mina elan, ei tuleks selline asi kõne allagi, et riik lihtsalt õlgu kehitab ja ütleb, et no proovime selle raha kätte saada, seni lihtsalt võlg kasvab, aga no me ei saa lubada, et sa iial midagi sellelt mehelt saad. Mida paganat?

See selleks, lisaks muule naudime me siinset elu, sest ilm on ilus, toit on odav ja kättesaadav, väga palju on mõeldud allergikutele… Mu noorem laps on laktoosi- ja gluteenitalumatu ja Eestis tuleb tikutulega taga ajada asju, mida ta süüa saaks, siin on selliste murede jaoks ka tavalistes toidupoodides terved osakonnad olemas. Möödunud suvel käisin lastega Eestis emal külas ja andis ikka otsida midagi, mida lapsed süüa saaksid. Lisaks sellele sain samal suvel veenduda taas selles kui ÕIGE otsuse ma Eestist lahkudes tegin. Nimelt, mu vanem laps kukkus õnnetult puu otsast ja põrutas pea ära. Ta kurtis terve õhtu peavalu ja me sõitsime linna esmaabisse. Pakkuge kui kaua me seal ootama pidime? Tund? Ei, kaks tundi peapõrutuse saanud lapsega. KAKS TUNDI. Siis ütles veel arst: “Ma ei näe isegi mingit muhku… ”

Niisiis, armsad naised, ärge põdege — kui te tunnete, et teil oleks välismaal lapsega parem elu, siis kolige välismaale ja kõik. Küll ühel hetkel seal Eestis lõpuks maha istutakse ja mõeldakse, miks neil lõpuks ainult penskarid alles on.