Kolm põhjust, miks on väga hea olla üksikvanem
"Üks kõige positiivsem oskus - nii minu kui tema tulevaste tüdruksõprade meelest - on see, et poeg suudab põit tühjendada ilma, et pärast vaataks mulle prill-laualt vastu kollased tilgad. Isaga koos elades ei teaks ma kunagi, kes selle "kingituse" eest vastutav on. Nüüd, kui ta teab, et ta peab ise oma tilgad pärast ära koristama, on ta väga hoolikas.
Samuti on mu poeg kursis sellega, et diivani pea- ja käsitoed ei ole sokihoidlad. Ta isa oli kindlal veendumusel, et just sokkide hoiustamiseks ongi diivan mõeldud ning kasutas juhust iga kord, kui ta uksest sisse astus ja sokid jalast tõmbas. Eks kolis välja, sokiladu kadus. Abiks selle kombe välja juurutamisel olid demonstratiivne nina kinnihoidmine ja sapised märkused poja hügieeni kohta (ka siis, kui leidsin soki tema sõprade juuresolekul).
Kolmas ja kõige tähtsam oskus, mille ta on vaid minuga elades omandanud, on oskus mõista, et emadel on mõnikord paha tuju ilma mingi mõistliku põhjenduseta. Muidugi teadis ta seda ka varem, kuid nüüd ei ole tema kõval kedagi, kes asja veelgi võimendaks "Su ema on praegu väga vihane!" Ta teab seda niigi ja võtab seda kui normaalset nähet. Ta oskab mu vihapurskeid ignoreerida ja teatud perioodil kuus minust lihtsalt eemale hoida, jättes kommentaarid viha, närvihaiguse või hüsteerilisuse kohta tegemata.
Usun, et need kolm teadmist ja oskust tulevad talle tulevikus naistega suheldes kasuks. Seega mõnikord on üksikvanem olla täitsa okei!"
Naisteka lugejad, kuidas selle ema mõtted teile meeldivad? Kas olete ka ise avastanud mõningaid positiivseid asju üksinda lapse kasvatamises? Andke teada!
